Ilusad ilmad, kevad, kalad, loomad.
Väga kaua aega pole ma käinud tavalise õngega kalal. Et saada kalapüügist suuremat naudingut, uurisin Vladi raamatut ja läksin poodi. Tagasi tulin Carbonist ridva ja muu kolaga. Natuke ikka kripeldas ka, aga mis tehtud, see tehtud. Kalale Kavadile. Ainult särjed, mille ma tagasi järve loopisin ja väga tugev tuul. Õng aga on magus. Õhtul tuli meelde, kuidas lapsepõlves venelased Verijärve peal mai alguses suuri latikaid püüdsid. Mäletan et igatsesin samasugust püügivarustust nagu neil - tavalise rulliga õng, millega sai teha väga kaugeid heiteid, kusjuures rulli oli pööratav viskasimise ajaks nii, et tamiil sai vabalt maha joosta. Ostsin siis poest 2 kg herneid, keetsin neid paar tundi ja järve äärde söötma, kell aga juba 9 õhtul. Sõitsin autoga nii kaugele järve äärde kui sai. Enne jõudsin veel imetleda seda, et varjude peal metsa ääres on parajad kogused lund ning jää sulamata. Kargasin autost välja ja pilk tabas kohe järve üleujutuskohas tumetat mätast. Liigutab. Ahaa, kobras ja huvitav et ta sabaplaksuga minema ei läinud - ujus rahulikult järve poole. Aga nüüd kalade juurde tagasi. Teadsin, et söötma peaks varem, aga proovida ikka võib. Õhtul kodus mõtlesin üle, mida ma pean kaasa võtma ja otsustasin oma olemise hommikul järve ääres võimalikult mugavaks teha, juhuks kui kala ei peaks võtma. Panin kella 6 -ks helisema, kuid uni läks ennne seda ära. Õnged, toolid, söödad kaasa ja minek. Poole tee peal helises äratuskell. Hea. Olin ajast ees, kuigi tegelikult õige kalamees on sel ajal juba 2 tundi järve ääres olnud. Laotasin kogu oma kraami kaldale. Olin kaasa võtnud ka lahtikäiva, seljatoega tooli. Mugav ja nauditav looduses olla. Õng järve ja tuld. Kohe ka mõned võtmised, kuid kätte ei saa, ainult vetikad. Suvel see koht vohab vetikatest. Pinikeeled, vesiroosid, vesikupud jne. Suvel püüdmise eelis on aga see, et näed kus on vetikate vahel vaba auk ning saab õnge sinna sokutada. Nüüd aga peab proovima huupi. Tulemus on aga see, et konks jääb vetikatele hõljuma ning alla põhja ei jõua. Palju jamamist. Järjest rohkem hakkas selgeks saama, et kalapüügi koha valik on vale. Korraga käis hirmus veematakas teiselpool järve ning enne seda mingi imelik hääl. Koprad lobistavad. Olen mõnel korral ennast poolsurnuks ehmatanud, kui õhtul rahulikult metsa ääres õngega jalutad ja järsku käib su nina all meeletu litakas. Vahin oma õnge korki edasi, mis vahel liigutab, õnge välja tõmmates aga õnnestub saagiks saada ainult vetikaid. Siis tõmbab mu tähelepanu aga kõrkjate ebaloomulik kahin. Keegi ujub kõrkjates, minust umbes paarikümne meetri kaugusel. Nonii, üks kobrastest on minuni jõudnud. Kopra suund on minust vasakule kaldasse, ta ronib ettevaatlikult ja täiesti hääletult veest välja, läheb pajuvõsa poole ning uurib näritud pajutüükaid. Vahepeal tõuseb tagajalgadele, toetudes oma võimsale sabale. Siis võtab ta suuna tagasi järve poole, kuid jääb peatuma kõrkjates mätaste vahel. Varem, kui ma kobraste eluga kokku polnud puutunud, arvasin et kobras närib puud aeglaselt - krõmps, krõmps, krõmps. Tegelikult on tegemist ehtsa närilisega kes ka kõige suuremat haaba närib naks, naks, naks. Nagu hiir, kiiresti. Siis ta seal naksutaski mõned minutid. Lõpuks otsustas ta aga järve tagasi ujuda, pea vee peal. Siis aga võttis kobras suuna otse minu peale. Tohoo, kas tõesti on mõni mu saapapael lahti ja ta tahab neid kinni siduda. Vaevalt küll. Mul oli õigus. Kobras liigub mulle järjest lähemale, juba 7-8 meetrit, siis keerab minust natuke vasakule ja tuleb veest välja, minust 5 meetri kaugusel. Seisan täiesti liikumatult püsti. Päike paistab mu selja tagant ja vari on kohe kopra juures. Õnneks on tuul soodne ja minu lõhn koprani ei jõua. Kobras kohmitseb midagi kaldas, keerab siis minu poole, tõuseb tagajalgadele, vaatab minu poole, kissitab päikese tõttu silmi ning läheb taas järve. Ilus kohtumine. Kalalkäik läks täiesti korda. Kusjuures ma ei saanud ühtegi kala.
Siin on ka video kohtumisest kopraga. Lähemad kaadrid hakkavad 4:20. Kui jälgida minu varju, siis ma lehvitan Teile.
http://www.youtube.com/watch?v=80j1YfhGibI
Haa, lõunast läks kask hiirekõrvu, hommikul veel polnud.
Tuesday, April 28, 2009
Monday, January 19, 2009
Hundijaht 19.01.2009
Hundijaht 19.01.2009
Eile Haanjas suusatama minnes läksin seal olevasse suusamajja suuski määrima ja leidsin sealt eest oma tuttava Ivo. Ega ta muud juttu eriti ei jõudnud teha, kui jõudis selleni, mis tal ilmselt kõige rohkem südame peal. "Lähen homme hindijahti, tahad ka tulla ?", küsis Ivo. Halloo kui ei taha, eriti veel siis kui meie oma jahtkonna mees oli just 2 päeva tagasi Mõnistes hundi lasknud. Selliseid kutsumisi ei tule iga päev ja meie jahipiirkonnas on ilmselt hundid ainult siis kui neil eriti suur nälg peaks peal olema.
Helistasin kohe oma ülemusele ja küsisin mis ta sellest arvab, kui ma homme õhtuses vahetuses tema asemel olen. Ta oli lahkesti nõus, ainult palus et ma kella 15:00 tööl oleksin. Nõus.
Tegin oma ringi suusarajal ära, enesetunne oli kehv ja istusin niisama Ivo suusamäärimise juures ja ajasime veel juttu ning ootasin oma suusakaaslasi. Küsisin Ivolt mis kell ma valmis pean olema? Kell 5, 6 hommikul ? Ei ei. Hommikul käivad mehed veel piiramas, kas hundid vahepeal välja pole läinud. Olevat tulnud Lätimaalt. Ivo lubas siis hommikul helistada.
.jpg)
Õhtul tegin esmased ettevalmistused ära.
Ärkasin öösel mingi õuduka unenäo peale, mis oli nii kole, et läksin kohe suitsu tegema.
Kell oli viis.
Peale seda enam normaalset und ei saanud.
Arvestasin, et kui mehed hakkavad Missos kell 8 piirama (siis on juba valge), siis see võtab neil umbes 1 tund. Siis helistatakse Ivole, ta korjab oma asjad kokku ja võtab oma isa ja minu peale, siis on kell umbes kell 10. Siis veel sõit Misso.
Kurat, kahtlane et ma kella 15:00 tööl saan olla. Endal ilge piinlik olla, alles eelmiselt nädalal olin 2 päeva haige. Aga mis teha. Tuleb need lõbupäevad ületundide ja nädalavahetustega järgi teha. Ja eks neid tegelikult on ka omajagu tehtud.
Ja nii nagu ma arvasin, ka läks.
Ivo võttis mu peale. Ja sõitsime kolmekesi Misso poe juurde.
Seal ei olnud mitte ühte meest. Kokku loodeti et tuleb 40 mehe kanti. Siis aga vahetati infot ja lõpuks sõitsime metsa Läti piiri lähedale. Seal hakkasid nooremad mehed linte vedama. Vanad mehed rääkisid maast ja ilmast. Üks mees oli igatahes väga kuri metsavendade peale, öeldes et neile võib kasvõi kullast mälestusmärke paigaldada, aga tema meelest olid vähemalt osa nendest mõrtsukad, kes ka oma rahvast nottis. Siis räägiti, ka natuke jahijutte. Mehi järjest kogunes, vahepeal leiti üks selline lindirull, mis oli nii sõlmes et kutsu või vanakurat appi seda harutama.
Nojah. Siis mingil momendil pandi uduselt paika kes ajama lähevad. Ilm oli miinus 5, väga kerge tuulekesega, praktiliselt tuuletu, niiske. Tunne oli päris külm. Mina kui mujalt tulija nõustusin kohe ajajaks minema. Saab vähemalt sooja. Ja šanšid hunti kohata ei pruugi olla kehvemad kui küttidel. Samuti saab näha neid metsamassiive, mis nendel meestel siin käes on.
Lõpuks koguneti uuesti poe juurde, sinna sai siis kogu punt lõplikult kokku. Aeti möla ja juttu, söödi, joodi. Kuni lõpuks kutsus jahijuhataja mehed poolringi kokku ja ütles et meil on lasta 3 hunti. Rohkem ta näha ei taha. Mati lisas veel sinna, et viimane Maakonna ilves oli ära lastud, seega võimalikku ilvest lasta ei tohtinud. Nagu hiljem selgus, oli 1 küttidest ka ilvest näinud. Aga kui load otsas, siis tuli rauad külmaks jätta.
.jpg)
Jahijutaja määras mehe kes paneb paika kütid. Ajajad(mina, Ivo ja veel üks mees) ning Ivo isa, sõitsime koos ajamiskohta Rammmuka küla juurest mööda. Enne küsisime jahijuhatajalt kuidas see huntide ajamine üldse käib ? Hakkate ilma hääleta kolmekesi minema, kui jõuate esimese sihini, siis lasete igaüks kolm pauku. Ootate natuke ja liigute edasi. Nii iga sihi juures. Mees andis mulle veel 3 12 kaliibrise pauku kaasa. Juu ta teadis et neid ikka kulub.
Kui pikk see mast on ? 3-4 km.
Kui autoga siis enamvähem õigesse kohta jõudsime, sõitis Ivo autoga ilusti kraavi, nii et omal jõul seda seal välja ei saanud. Nagu vati sees. Lund palju ja see väga jäine ning raske. Egas midagi. Minul ja Ivol oli kompass, minul veel GPS telefonil, kolmandal mehel kompassi polnud. Leppisime kokku asimuudi - 270 kraadi. Mina jäin kõige parempoolsemaks, siis kolmas mees ja Ivo kõige vasakpoolsem. Mina jäin auto juurde nemad minust vasakule, umbes 100 - 150 m vahedega.
Uurisin veel kompassi ja GPS pealt kaarti. Rammuka tee läheb kohe läti piiri peale, sinna ei ole üldse palju maad, umbes 1 - 2 km. Meie hakkasime siis liikuma teega risti, läti piiriga paralleelselt. Ivo helistas:"Kell 14:00 hakkame liikuma." Njah, ja mina lubasin kella 15:00 tööl olla. Kurat kiireks läheb. ;) 4 km veel joosta mööda soid ja metsi, hundid kokku korjata, jahijutte rääkida, hundid nülgida, napsu võtta, kaineks saada, kodu sõita, tööle sõita. Või jummal.
.jpg)
Kell 14:00 - Start.
Panin käima ka Nokia Sports Trackeri. Hea vahepeal kontrollida, kas kõnnin ikka otse, või teen kaart.
Algus oli hea, mul läks kohe kitserada ees, siis natuke sood, ja oligi esimene siht. Ootasin teised mehed järgi ja panineme tak, tak, tak - kolm pauku, ootasime ja siis liikusime edasi. Nii nagu kokku lepitud.
Suured põdrajäljed, nagu oleks loom viltidega käinud.
Siht. Paugud. Edasi.
Seajäljed.
Ja siis esimesed vanemad hundijäljed. Minust järgmine ajaja hoidis minu ligi, tal ei kompassi ega midagi. Ilm pilves, pole päikest ja väga kerge trajektoorilt kõrvale kalduda. Ainuke orientiir oli see et liikusime sihtidega risti. Vahepeal oli ka endal kompassiga nii, et kui polnud kaua seda vaadanud ja kätte võtsin, arvasin et kompass on lolliks läinud. Nii viltu ei saa ma nüüd küll kõndida. Aga tuli ikka kompassi uskuda. Hoidsin seda ikka võimalikult kaugel telefonist.
Iga sihi peal kõmmutasime. Meie rohkem koos, Ivo kaugemal. Paugud hakkasid meestel otsa saama. Ma hakkasin juba kotist pauke juurde võtma.
Umbes poole maa peal olid esimesed üksikud värsked hundijäljed risti Ivo peale. Helistasin. Ivo oli ka neid juba näinud. Tundus et vähemalt üks loom on ikka sees.
Paugutasime ja liikusime. Vahepeal mõni kõvem hõige. Maastik oli karm. Enamuses soine, kohati raiesmikud, kus lumi põlvini. Siis jälle soo, liigu või nullkiirusega.
Kohati jälle seajäljed. Siis värsked jäljed - põder vasikaga.
Paugud ja edasi.
Vaatasin GPS i. Olime liikunud 1,8 km. Kõndisime edasi, vaatasin jälle GPS i, tundus et see ei tööta korralikult, ikka 1,8 km kõnnitud.
Jälle hundijäljed, aga seekord paremale.
Kui olime juba kõndinud peaaegu 2 tundi, siis sattusin värskete seajälgede peale. Suured kui kuradid ja minul otse ees selline kuusetihnik, et annab ennast läbi tõugata. Kui siit peaks üks kuri kult välja hüppama siis on küll kole. Võtsin püssi kätte. Ohh, vedas, ei midagi.
Veel paarsada meetrit ja jälle hundijäljed vasakule. Paugud ja edasi.
500 m pärast saime välja vaheteele. Olime kõik koos. Ivo sai telefonikõne ja kästi mööda teed välja tulla. Jaht läbi. Olime kuulnud ainult oma pauke. Seega ei ühte hunti maas.
.jpg)
Vaatasin GPS i pealt et hommikuse kohani, kus alustasime lintide vedamist, oli minna 400 meetrit. Vahetasime teiste ajajatega muljeid. Mul kulus umbes 15 pauku, lisaks veel teiste meeste paugud. Palju tina sai õhku jäetud.
Jõudsime auto juurde.
Alguses tulid Ruusmäe mehed, siis hiljem veel üks, kes andis kohe käe ühele Ruusmäe omale pihku. Ma mõtlesin, et mis siis nüüd, kas ikkagi hunt maas. Jah. Aga näed püsti kargas ja ära jooksis. Põrgu päralt. Teine mees oli veel teist lasknud. Hundid olid tulnud kolmekesi. Aga mitte ühtegi neist ei jäänud lõplikult maha. Verejälg oli olnud tugev, kuid need oli läinud ära üle Läti piiri, Lätimaale. Mõlemad laskjad olid Ruusmäe mehed. Üks selline laia näo ja vanaaegse häälega. Teine kiitsakas ja natuke häbelik ja nii viltuse mütsiga, et ma pole üheski vene filmis nii viltuse mütsiga meest näinud, hullem kui Adebisi OZ-ist. Vaesem mehed. Elu võimalus läks käest. Aga mis teha, jaht on jaht. Ei tea kas nad öösel ikka magada saavad. See mees kes neid õnnitles, nägi ise 7 suurt siga. Ise ta vandus, et kurat, jahimees olet, mõtsan käüt, niigi vähe siku näet ja siis kui näet, siis ei või lasta.
Mehed kokku.
Jahijuhataja tänas kõiki mehi kokku tulemast.
Sõitsime ühes autos Ivo auto juurde seda välja tõmbama. Autos jahijuttu, siis Ivo auto välja ja kodu.
Hea jaht oli.
Nokia Sports Trackeri logi
Eile Haanjas suusatama minnes läksin seal olevasse suusamajja suuski määrima ja leidsin sealt eest oma tuttava Ivo. Ega ta muud juttu eriti ei jõudnud teha, kui jõudis selleni, mis tal ilmselt kõige rohkem südame peal. "Lähen homme hindijahti, tahad ka tulla ?", küsis Ivo. Halloo kui ei taha, eriti veel siis kui meie oma jahtkonna mees oli just 2 päeva tagasi Mõnistes hundi lasknud. Selliseid kutsumisi ei tule iga päev ja meie jahipiirkonnas on ilmselt hundid ainult siis kui neil eriti suur nälg peaks peal olema.
Helistasin kohe oma ülemusele ja küsisin mis ta sellest arvab, kui ma homme õhtuses vahetuses tema asemel olen. Ta oli lahkesti nõus, ainult palus et ma kella 15:00 tööl oleksin. Nõus.
Tegin oma ringi suusarajal ära, enesetunne oli kehv ja istusin niisama Ivo suusamäärimise juures ja ajasime veel juttu ning ootasin oma suusakaaslasi. Küsisin Ivolt mis kell ma valmis pean olema? Kell 5, 6 hommikul ? Ei ei. Hommikul käivad mehed veel piiramas, kas hundid vahepeal välja pole läinud. Olevat tulnud Lätimaalt. Ivo lubas siis hommikul helistada.
.jpg)
Õhtul tegin esmased ettevalmistused ära.
Ärkasin öösel mingi õuduka unenäo peale, mis oli nii kole, et läksin kohe suitsu tegema.
Kell oli viis.
Peale seda enam normaalset und ei saanud.
Arvestasin, et kui mehed hakkavad Missos kell 8 piirama (siis on juba valge), siis see võtab neil umbes 1 tund. Siis helistatakse Ivole, ta korjab oma asjad kokku ja võtab oma isa ja minu peale, siis on kell umbes kell 10. Siis veel sõit Misso.
Kurat, kahtlane et ma kella 15:00 tööl saan olla. Endal ilge piinlik olla, alles eelmiselt nädalal olin 2 päeva haige. Aga mis teha. Tuleb need lõbupäevad ületundide ja nädalavahetustega järgi teha. Ja eks neid tegelikult on ka omajagu tehtud.
Ja nii nagu ma arvasin, ka läks.
Ivo võttis mu peale. Ja sõitsime kolmekesi Misso poe juurde.
Seal ei olnud mitte ühte meest. Kokku loodeti et tuleb 40 mehe kanti. Siis aga vahetati infot ja lõpuks sõitsime metsa Läti piiri lähedale. Seal hakkasid nooremad mehed linte vedama. Vanad mehed rääkisid maast ja ilmast. Üks mees oli igatahes väga kuri metsavendade peale, öeldes et neile võib kasvõi kullast mälestusmärke paigaldada, aga tema meelest olid vähemalt osa nendest mõrtsukad, kes ka oma rahvast nottis. Siis räägiti, ka natuke jahijutte. Mehi järjest kogunes, vahepeal leiti üks selline lindirull, mis oli nii sõlmes et kutsu või vanakurat appi seda harutama.
Nojah. Siis mingil momendil pandi uduselt paika kes ajama lähevad. Ilm oli miinus 5, väga kerge tuulekesega, praktiliselt tuuletu, niiske. Tunne oli päris külm. Mina kui mujalt tulija nõustusin kohe ajajaks minema. Saab vähemalt sooja. Ja šanšid hunti kohata ei pruugi olla kehvemad kui küttidel. Samuti saab näha neid metsamassiive, mis nendel meestel siin käes on.
Lõpuks koguneti uuesti poe juurde, sinna sai siis kogu punt lõplikult kokku. Aeti möla ja juttu, söödi, joodi. Kuni lõpuks kutsus jahijuhataja mehed poolringi kokku ja ütles et meil on lasta 3 hunti. Rohkem ta näha ei taha. Mati lisas veel sinna, et viimane Maakonna ilves oli ära lastud, seega võimalikku ilvest lasta ei tohtinud. Nagu hiljem selgus, oli 1 küttidest ka ilvest näinud. Aga kui load otsas, siis tuli rauad külmaks jätta.
.jpg)
Jahijutaja määras mehe kes paneb paika kütid. Ajajad(mina, Ivo ja veel üks mees) ning Ivo isa, sõitsime koos ajamiskohta Rammmuka küla juurest mööda. Enne küsisime jahijuhatajalt kuidas see huntide ajamine üldse käib ? Hakkate ilma hääleta kolmekesi minema, kui jõuate esimese sihini, siis lasete igaüks kolm pauku. Ootate natuke ja liigute edasi. Nii iga sihi juures. Mees andis mulle veel 3 12 kaliibrise pauku kaasa. Juu ta teadis et neid ikka kulub.
Kui pikk see mast on ? 3-4 km.
Kui autoga siis enamvähem õigesse kohta jõudsime, sõitis Ivo autoga ilusti kraavi, nii et omal jõul seda seal välja ei saanud. Nagu vati sees. Lund palju ja see väga jäine ning raske. Egas midagi. Minul ja Ivol oli kompass, minul veel GPS telefonil, kolmandal mehel kompassi polnud. Leppisime kokku asimuudi - 270 kraadi. Mina jäin kõige parempoolsemaks, siis kolmas mees ja Ivo kõige vasakpoolsem. Mina jäin auto juurde nemad minust vasakule, umbes 100 - 150 m vahedega.
Uurisin veel kompassi ja GPS pealt kaarti. Rammuka tee läheb kohe läti piiri peale, sinna ei ole üldse palju maad, umbes 1 - 2 km. Meie hakkasime siis liikuma teega risti, läti piiriga paralleelselt. Ivo helistas:"Kell 14:00 hakkame liikuma." Njah, ja mina lubasin kella 15:00 tööl olla. Kurat kiireks läheb. ;) 4 km veel joosta mööda soid ja metsi, hundid kokku korjata, jahijutte rääkida, hundid nülgida, napsu võtta, kaineks saada, kodu sõita, tööle sõita. Või jummal.
.jpg)
Kell 14:00 - Start.
Panin käima ka Nokia Sports Trackeri. Hea vahepeal kontrollida, kas kõnnin ikka otse, või teen kaart.
Algus oli hea, mul läks kohe kitserada ees, siis natuke sood, ja oligi esimene siht. Ootasin teised mehed järgi ja panineme tak, tak, tak - kolm pauku, ootasime ja siis liikusime edasi. Nii nagu kokku lepitud.
Suured põdrajäljed, nagu oleks loom viltidega käinud.
Siht. Paugud. Edasi.
Seajäljed.
Ja siis esimesed vanemad hundijäljed. Minust järgmine ajaja hoidis minu ligi, tal ei kompassi ega midagi. Ilm pilves, pole päikest ja väga kerge trajektoorilt kõrvale kalduda. Ainuke orientiir oli see et liikusime sihtidega risti. Vahepeal oli ka endal kompassiga nii, et kui polnud kaua seda vaadanud ja kätte võtsin, arvasin et kompass on lolliks läinud. Nii viltu ei saa ma nüüd küll kõndida. Aga tuli ikka kompassi uskuda. Hoidsin seda ikka võimalikult kaugel telefonist.
Iga sihi peal kõmmutasime. Meie rohkem koos, Ivo kaugemal. Paugud hakkasid meestel otsa saama. Ma hakkasin juba kotist pauke juurde võtma.
Umbes poole maa peal olid esimesed üksikud värsked hundijäljed risti Ivo peale. Helistasin. Ivo oli ka neid juba näinud. Tundus et vähemalt üks loom on ikka sees.
Paugutasime ja liikusime. Vahepeal mõni kõvem hõige. Maastik oli karm. Enamuses soine, kohati raiesmikud, kus lumi põlvini. Siis jälle soo, liigu või nullkiirusega.
Kohati jälle seajäljed. Siis värsked jäljed - põder vasikaga.
Paugud ja edasi.
Vaatasin GPS i. Olime liikunud 1,8 km. Kõndisime edasi, vaatasin jälle GPS i, tundus et see ei tööta korralikult, ikka 1,8 km kõnnitud.
Jälle hundijäljed, aga seekord paremale.
Kui olime juba kõndinud peaaegu 2 tundi, siis sattusin värskete seajälgede peale. Suured kui kuradid ja minul otse ees selline kuusetihnik, et annab ennast läbi tõugata. Kui siit peaks üks kuri kult välja hüppama siis on küll kole. Võtsin püssi kätte. Ohh, vedas, ei midagi.
Veel paarsada meetrit ja jälle hundijäljed vasakule. Paugud ja edasi.
500 m pärast saime välja vaheteele. Olime kõik koos. Ivo sai telefonikõne ja kästi mööda teed välja tulla. Jaht läbi. Olime kuulnud ainult oma pauke. Seega ei ühte hunti maas.
.jpg)
Vaatasin GPS i pealt et hommikuse kohani, kus alustasime lintide vedamist, oli minna 400 meetrit. Vahetasime teiste ajajatega muljeid. Mul kulus umbes 15 pauku, lisaks veel teiste meeste paugud. Palju tina sai õhku jäetud.
Jõudsime auto juurde.
Alguses tulid Ruusmäe mehed, siis hiljem veel üks, kes andis kohe käe ühele Ruusmäe omale pihku. Ma mõtlesin, et mis siis nüüd, kas ikkagi hunt maas. Jah. Aga näed püsti kargas ja ära jooksis. Põrgu päralt. Teine mees oli veel teist lasknud. Hundid olid tulnud kolmekesi. Aga mitte ühtegi neist ei jäänud lõplikult maha. Verejälg oli olnud tugev, kuid need oli läinud ära üle Läti piiri, Lätimaale. Mõlemad laskjad olid Ruusmäe mehed. Üks selline laia näo ja vanaaegse häälega. Teine kiitsakas ja natuke häbelik ja nii viltuse mütsiga, et ma pole üheski vene filmis nii viltuse mütsiga meest näinud, hullem kui Adebisi OZ-ist. Vaesem mehed. Elu võimalus läks käest. Aga mis teha, jaht on jaht. Ei tea kas nad öösel ikka magada saavad. See mees kes neid õnnitles, nägi ise 7 suurt siga. Ise ta vandus, et kurat, jahimees olet, mõtsan käüt, niigi vähe siku näet ja siis kui näet, siis ei või lasta.
Mehed kokku.
Jahijuhataja tänas kõiki mehi kokku tulemast.
Sõitsime ühes autos Ivo auto juurde seda välja tõmbama. Autos jahijuttu, siis Ivo auto välja ja kodu.
Hea jaht oli.
Nokia Sports Trackeri logi
Subscribe to:
Posts (Atom)