Jotunheimen 2011 - 2 osa

Jotunheimen 2011 - 2 osa

Glitterheim – Russvatnet

Hommik.

Avasin toa akna ja vaatasin suunda, kust eile tulime. Nn üllatavalt soe, ca 15 kraadi ning sajab seenevihma, mis jääb vaiksemaks. Luud, kondid, lihased on üllatavalt normaalses seisus ning puhkepäev ei tulnud isegi mitte mõttesse. Kõige valusamad kohad olid õlad, seljakoti rihmade kohtades. Käisime all receptionis, maksime oma toa eest, tegime väljas suure kivist laua peal priimusega süüa ning pakkisime asjad. Suund Memurubu peale.

Alguses kõndis meiega kaasa 3 tüdrukut, kes rääkisid Norra keelt. Kerged seljakotid, üks neist ilmselgelt ebasportlik ja koba, üks tumedanahaline lühike, välimuselt meenutas ta väga dwarfitüdrukut. Kusjuures see on esimene kord, kui ma kohtan mägimatkal musta mandri esindajat. Varsti aga keerasid nad vasakule Gjendesheimi peale, meie aga jätkasime teed Memurubusse, kuhu oli plaan jõuda.

Vahepeal ületasime silla, mis oli liustiku sulavee jõe kohal umbes 4-6 m kõrgusel. All mässas ja märatses meeletu veevaht ning sild ise oli suhteliselt lihtsakene. Kungsledeni sillad oli selle kõrval luksus. Rippsild mille üleval hoidmise eest vastutasid trossid ja silla otstes olevad postid. Kaks paari trosse jooksevad üksteise peal kohakuti ca 1 m vahega. Alumisele trossile on löödud ristilauad 1,5-2m vahedega, millele omakorda pikuti löödud tihe laudis. Ülemine tross on alumisega ühendatud ja jookseb silla otstes olevatest postidest üle ning on kinnitatud kaugemale maasse. Sillale astudes oli näha et viimase vahe üks laudadest oli läinud ja seal laiutas tühi koht. Selge et kajakas seda katki ei teinud. Kohe oli tunda et minu raskuse all lauad paindusid ja kuna raskuskese oli üleval, siis hakkas sild kohe ka külgedele kõikuma. Võtsin madalama positsiooni ja üritasin teha pikki, ühtlaseid saame ja astuda ristipuude kohtadele. Üle ma sealt sain. Kadri alustas sillaületust väga julgelt ning oli sunnitud samuti käiki aeglustama, et silla kõikumist kontrolli all hoida. Üldiselt tundus, et ta sai sellega paremini hakkama kui mina. Peale silda te

gime kohe ka lõunapausi. Ilm oli vahepeal paranenud ja sadu lakanud. Sõime veiseliha konservi ja keetsime juurde pastat. Üldiselt ikka pasta, pasta, pasta. Kaasas olid veel täissuitsuvorstid, ja kuivatatud peenikesed snackivorstid. Kõigepealt andsime esimestel päevadel tuld konservidele ja ka kartulipudrule, kuna need on kaalult kõige raskemad. Edasi läksime kergemate toitude kallale. Peale pausi liikusime Russvatneti järve suunas. Meiega ühes tempos kõndisid veel 2 paari Norrakaid. Poiss tüdrukuga ja mees mehega. :) Kuna ilm järjest paranes ja need 2 paari panid oma laagri üles järve äärde, otsustamisime ka meie siin päev lõpetada. Tegime rahulikuma päeva, et eilsest taastuda. Samuti oli siin võimalus kala püüda. Olin ju kaasa vedanud oma kerge forellipüüdmisvarustuse. Ilmselgelt valus oleks olnud kui seda ei oleks kasutada saanud. Laager püsti, õhtusöök, pesu pesemine, kalapüük ja oligi magama minek. Olgu öeldud et kala ma õhtul ei saanud.

Päev oli päris mõnus jalutamine ilma eriliselt kõrgete mägedeta ning ilm järjest paranes. Kokku 7 tundi koos lõunaga. Korrutasime endale pidevalt, et tegelikult meil pole ju kuhugi kiiret. Meil küllalt aega, et nautida seda võrratut ilust loodust ja vaikust.