Jotunheimen 2011 - 3 osa

Russvatnet – Memurubu

Juba enne, kui silmad avasin oli tunne et väljas on väga niiske. Telk oli pealt kaetud imepeenikeste veepiiskadega, mille taolisi minu silmad veel näinud ei olnud. Jah, õhtul süüa tehes jälgisin, kuidas pilved tasapisi järjest allapoole vajuvad ja ilmselt olime öösel olnud täiesti pilve sees. Nüüd, hommikul olid need jälle ülespoole tõusnud. Järgmise asjana köitis mu silmi järv. Kala sööb pinnalt. Peale vajalikke toiminguid ei pidanud mu närv enam vastu. Võtsin õnge ja läksin ennast õnnelikuks tegema. Sulps siin ja sulps seal, vahetasin lante, paar tükki kaotasin ka kivi taha, kuid kala kätte ei saanud. Kadri toimetas kogu selle aja, kui ma ennast lõbustasin.

Söök, jook, asjad kokku ja eesmärk suur. Jõuda Memurubust mööda, üles järsust nõlvast ning ööbida kuskil Memurubu ja Gjendesheimi vahepeal. Saime kõndida vaevalt järve otsa, kus asus kerge sillataoline raudkolakas, mis ei olnud statsionaarne. Vähemalt mitte enam. Suurvesi oli seda kõvasti räsinud ja peale selle veel väänanud 45 kraadi alla, nii et selle ületus oli paras kunst. Jäälegi tundus mulle, et Kadri sai ületusega minust paremini hakkama.

10 minuti pärast tegi mulle etendust üks nirk, keda ma hiirepiiksu meenutava häälega segadusse ajasin. Vahepeal jõudis ta mulle lausa 10 m peale tulla, tõusis tagakäppadele ning kadus jälle. Imeliselt kiire ja ilus loom.

Lõpuks kui järv lõppes, hakkas sujuv tõus, mis muutus järjest järsemaks. Ilm aga paranes. Pilved hõrenesid ning kui jõudsime lõpuks üles, kohta, kust liitus meie rajaga väidetavalt Norra kuulsaim matkarada Bessegen, oli päike väljas. Aga tuju läks kergelt ära. Mitte päikese pärast vaid selle pärast milline vaade meile avanes. Inimesi silkas mäest üles nagu oleks saabunud kuskil lähedal rong. Tegelikult palju mööda ei pannudki, Gjendebust sõidutatakse päevaturiste Memurubusse, kust nad siis tagasi Gjendebusse kõnnivad. Mööda Bessegeni. Väga palju oli venelasi, samuti itaallasi ja teisi rahvuseid, koertega ja ilma, plätudega ja teksadega, higised ja hingeldavad, kurjade nägude ja rõõmsate nägudega. Istusime ja vaatasime neid viivu ning hakkasime alla Memurubusse kõndima. Kuskil poole peal kõnetasid meid 3 vene keele aktsendiga korpulentset tüdrukut. „How fucking long time more takes to reach on top of that fucking mountain“? Ma isegi ei mäleta, aga mitte midagi väga teravat ma neile ei osanud vastata, kuid kerge pilge oli minu vastuses ilmselt küll. Neil oli vast 1/15 kogu teest kõnnitud. Siis lõppesid ka hordid ja oi kui õnnelik ma olin, et me ei läinud Glitterheimist Gjendebusse, mis oleks tõenäoliselt paras metroo olnud. Naljakas oli veel see, et kui kogu matka jooksul vastutulevatele alati "Hei" hõikasime, siis hordide juures oli see tegevus justkui tabu. Ainult vaikus ja hingeldamine.

Päike, soe, oi kui mõnus. Kiikasin ikka ja jälle rada, kuhu suunda meil edasi oli plaan minna. Kohati väga järsk ja klibune tundus see siit alt. Ei mitte nii hull, et sealt ilma kottideta üles ei saaks. Aga meil on ju tonn seljas. Ostsime šokolaadi ja pepsit. Nautisime päikest.

Aga miks ei võiks me siia jääda ja hoopis homme edasi minna? Saan kala püüda ja rahulikult veel üleeilsest taastuda. Nii tegimegi. Ostsin kalastuskaardi, mis maksis vist 60 NOKi, telgikoha, ning läksime ja seadsime oma krempli järve lähedale üles. Meist paremalt tuli järve kiirevooluline jõgi. Muidugi püüdsin ma kala, proovisin enam-vähem kõik oma landid läbi nii jõe lähedalt kui ka laevasadamast sügava pealt. Kala aga ei ole. Sama tegid ka 2 kutti, kes meiega koos Russvatneti juures telkisid. Ilm aga oli see, mis tegi rõõmu ja järgmise päeva rajavalik tegi tuska. Millist rada valida, kas otse järsemast üles, või minna mööda jõe äärt laugemalt tõusvat rada mööda, kuid mis on samas ka selgelt suurem ring?

Ujuma, jah ujuma, kasvõi nui neljaks, aga ujuma ma lähen. Praeguse päikesega saab ka kiirelt uuesti sooja sisse. Esiteks on vette minek vaevaline, just libedate ja haiget tegevate kivide tõttu. Lõpuks kui jõuad nii kaugele et peaks üleni vette hüppama on külm vesi sind juba niipalju töödelnud et lõplik otsus on raske tulema. Aga ära ma selle tegin ja pärast oli tunne nagu ümber sündinud. Ma teadsin seda, sest Pühajõgi on ka kõige soojemate Eestimaa suvede korral parim erguti. Nautisime veel Kadriga ilma, jalutasime natuke ringi. Rahvast oli siin ca 10 telgi jagu, lisaks majades olevad inimesed. Lõpuks otsustasime ka marsruudi. Ikka üles. Võtame hästi rahulikult ja kantrollime iga oma liigutust järsemate kohte peal. Hea päev oli. Kokku kõndisime 5 tundi. Mis jäigi meie matka kõige lühemaks päevaks.