Jotunheimen 2011 - 4 osa

Memurubu – Storadalsbue

Ilus hommik. Päike, tuulevaikne ja soe. Söök-jook, asjad kokku ja minek. Mõnes mõttes on hea et kohe päeva alguses on tõus ära ja siis saab laugelda(ma ei tea kas selline sõna on olemas). Nagu ma aru sain, kuid võibolla ma eksin, siis Memurubu on eravärk. Igatahes kogu see kompleks on piiratud aiaga ja „privat“ kirjadega märgistatud. Samuti vuras seal ringi traktor ning mäekülgedel sõid lehmad. Mingi talumoodi asi vist. Kõik teised teel olevad onnid ja majad peaks kuuluma „Den Norske Turistforening“ ehk „Norra turismiassotsiatsiooni“ või ühendusse või matkaühendusse. Kõik käidavamad rajad on märgistatud punase „T“ tähega. Rootsis on rajad märgistatud punase ristiga kui need on tehtud „Svenska Turistforening“ poolt.

Jah oli tõus, aga mida lähemale ja mida ülespoole, seda rohkem sellega ära harjus. Mõni koht tahtis tõesti rohkem tähelepanu ja oma keha ja balansi kontrollimist. All nägime et vähemalt 2 inimest on juba tõusul ning kui tõusime, siis põrutas meist mööda ka üks norrakas, kes jäi ka meiega korraks juttu ajama. „Mina olen norrakas ja ka minu kodukohas on mäed, kuid sellist rubiinrohelist vett ja selliseid mägesid tasub tulla nautima“. „Kas te kannate kõik kaasas mida teil vaja läheb?“, „jah“, vastasin mina. Sellepeale näitas ta meile äärmist kõige paksemat sõrme ülespoole. Rääkisime veel maast ja ilmast ning jätkasime teed. Tema kadus, meie jäime. Üles jõudes istus seal 3 inimest. See üksi kõndiv norrakas ning üks parajalt paks mees, kes oli mõni aeg tagasi suitsetamise maha jätnud ning temaga oli kaasas ca 13-14 aastane poiss. Võibolla oli ta ka vanem, kuid kindel on see et kedagi ta meile meenutas ja esimest korda polnud me teda näinud. Samuti rääkisid nad omavahel inglise keeles. Muidugi, kui Kadri oli välja öelnud, see on ju Harry Potter. Igatahes väga tema moodi. „We are impressed of Your backpacks“. Muidugi olete. Me ise ka oleme. Aga midagi pole teha. Kogu see punt oli teel Gjendesheimi. Meie veel ei teadnud kus me lõpetame. Ikka ja jälle rääkis Potter, et Gjendesheimi laskumine selliste kottidega on päris ohtlik, kohati on ikka päris ronimist kah. Seda kinnitasid ka kõrgusjooned kaardil. Ja mida edasi, seda rohkem saime aru et võibolla saame Gjendesheimist mööda ja hiljem laugemalt orgu laskuda. Väga hea ilm kõndimiseks, praktiliselt tuuletu, meist vasakul oli näha suur järv, paremal org. Kõndisime mäe harjal ja vaated olid võrratud. Aegajalt mõni „Hei“ vastutulevatele ning edasi. Jõudsime kohta, kus mäehari muutus laiemaks ja kaardil võis näha et varsti peaksime nägema ka ülemisi järvi. Vinge pilt, ise oled väikese järve ääres ja taamal kaugel all orus on suur piklik. Jah, Gjendesheimi me ei lähe, paneme edasi, eesmärgiga jõuda Storadalsbuesse. Lõpp oli juba väsimuses kõndimine ning laskumine oli parajalt lauge. Näha oli ka all olev väike tormi või karjaste majake ning 1 telk. Sinna jõudes panime üles telgi ning tegime süüa. Kadri jäi telki puhkama ja asjatama. Mina läksin jõe äärde kalale. Kiire vooluga jõgi, kus väga palju häid viskekohti polnud, kuid mõned rahulikumad augud siiski leidsin. Kõndisin päris pika maa maha, kuid võttu polnud. Kevadel on siin ilmselt päris lai ja võimas jõgi, kui lumi sulab. Sellepärast oli ka tormimaja ehitatud kõige kõrgema nuki otsa. Igalpool jõe ääres oli näha märke uhutud kevadisest jõesängist. Mingi valge pikk jurakas köitis mu pilku põõsastikus. Vana kurjam see on ju suusk. Tõstsin selle üles. Fisher mis Fisher. Vana matkasuusk metallist äärtega, mis osaliselt lahti ja tugevalt roostes, klamber peal ja puha. Koos saapaga jalga aga mitte. Suusk on olnud siin vette ja kivide poolt mõnusasti lihvitud. Looduslik puhastus, kindlasti mõne ajal pärast jääks sellest suusast järgi ilmselt ainult klamber, kui sedagi. Pakun et see võib olla ca 15 aastat vana. Kujutan ette seda kurbust kui oled talvel siin matkamas, teed pausi, võtad suusa jalast ja see läheb mitusada meetrit alla jõe äärde mind ootama. Suht mõtetu leid, aga miskipärast mõjus see mulle positiivselt. Püüan kala edasi ja trahh, trahh. Kala haaras mu õngelanti. Teen uuesti lühikese viske samasse kohta ja uuesti trahh, trahh. Aga otsa ei jäänud. See oli ilus täpiline jõeforell. Veetsin veel pikalt aega, et oma kalameheoskusi pärast telgi juures tõestada. Kuid tõestada seda ei saanud. Ilm muutus vihmasemaks, aga oli soe, vihmakeebi all olin sama märg, kui oleksin olnud ilma. Kobistasin veel väljas ümber telgi nautisin ümbruskonda ning läksime ära magama. Tänane päev 7,5 tundi ja vägagi nauditav.

Jotunheimen 2011 - 3 osa

Russvatnet – Memurubu

Juba enne, kui silmad avasin oli tunne et väljas on väga niiske. Telk oli pealt kaetud imepeenikeste veepiiskadega, mille taolisi minu silmad veel näinud ei olnud. Jah, õhtul süüa tehes jälgisin, kuidas pilved tasapisi järjest allapoole vajuvad ja ilmselt olime öösel olnud täiesti pilve sees. Nüüd, hommikul olid need jälle ülespoole tõusnud. Järgmise asjana köitis mu silmi järv. Kala sööb pinnalt. Peale vajalikke toiminguid ei pidanud mu närv enam vastu. Võtsin õnge ja läksin ennast õnnelikuks tegema. Sulps siin ja sulps seal, vahetasin lante, paar tükki kaotasin ka kivi taha, kuid kala kätte ei saanud. Kadri toimetas kogu selle aja, kui ma ennast lõbustasin.

Söök, jook, asjad kokku ja eesmärk suur. Jõuda Memurubust mööda, üles järsust nõlvast ning ööbida kuskil Memurubu ja Gjendesheimi vahepeal. Saime kõndida vaevalt järve otsa, kus asus kerge sillataoline raudkolakas, mis ei olnud statsionaarne. Vähemalt mitte enam. Suurvesi oli seda kõvasti räsinud ja peale selle veel väänanud 45 kraadi alla, nii et selle ületus oli paras kunst. Jäälegi tundus mulle, et Kadri sai ületusega minust paremini hakkama.

10 minuti pärast tegi mulle etendust üks nirk, keda ma hiirepiiksu meenutava häälega segadusse ajasin. Vahepeal jõudis ta mulle lausa 10 m peale tulla, tõusis tagakäppadele ning kadus jälle. Imeliselt kiire ja ilus loom.

Lõpuks kui järv lõppes, hakkas sujuv tõus, mis muutus järjest järsemaks. Ilm aga paranes. Pilved hõrenesid ning kui jõudsime lõpuks üles, kohta, kust liitus meie rajaga väidetavalt Norra kuulsaim matkarada Bessegen, oli päike väljas. Aga tuju läks kergelt ära. Mitte päikese pärast vaid selle pärast milline vaade meile avanes. Inimesi silkas mäest üles nagu oleks saabunud kuskil lähedal rong. Tegelikult palju mööda ei pannudki, Gjendebust sõidutatakse päevaturiste Memurubusse, kust nad siis tagasi Gjendebusse kõnnivad. Mööda Bessegeni. Väga palju oli venelasi, samuti itaallasi ja teisi rahvuseid, koertega ja ilma, plätudega ja teksadega, higised ja hingeldavad, kurjade nägude ja rõõmsate nägudega. Istusime ja vaatasime neid viivu ning hakkasime alla Memurubusse kõndima. Kuskil poole peal kõnetasid meid 3 vene keele aktsendiga korpulentset tüdrukut. „How fucking long time more takes to reach on top of that fucking mountain“? Ma isegi ei mäleta, aga mitte midagi väga teravat ma neile ei osanud vastata, kuid kerge pilge oli minu vastuses ilmselt küll. Neil oli vast 1/15 kogu teest kõnnitud. Siis lõppesid ka hordid ja oi kui õnnelik ma olin, et me ei läinud Glitterheimist Gjendebusse, mis oleks tõenäoliselt paras metroo olnud. Naljakas oli veel see, et kui kogu matka jooksul vastutulevatele alati "Hei" hõikasime, siis hordide juures oli see tegevus justkui tabu. Ainult vaikus ja hingeldamine.

Päike, soe, oi kui mõnus. Kiikasin ikka ja jälle rada, kuhu suunda meil edasi oli plaan minna. Kohati väga järsk ja klibune tundus see siit alt. Ei mitte nii hull, et sealt ilma kottideta üles ei saaks. Aga meil on ju tonn seljas. Ostsime šokolaadi ja pepsit. Nautisime päikest.

Aga miks ei võiks me siia jääda ja hoopis homme edasi minna? Saan kala püüda ja rahulikult veel üleeilsest taastuda. Nii tegimegi. Ostsin kalastuskaardi, mis maksis vist 60 NOKi, telgikoha, ning läksime ja seadsime oma krempli järve lähedale üles. Meist paremalt tuli järve kiirevooluline jõgi. Muidugi püüdsin ma kala, proovisin enam-vähem kõik oma landid läbi nii jõe lähedalt kui ka laevasadamast sügava pealt. Kala aga ei ole. Sama tegid ka 2 kutti, kes meiega koos Russvatneti juures telkisid. Ilm aga oli see, mis tegi rõõmu ja järgmise päeva rajavalik tegi tuska. Millist rada valida, kas otse järsemast üles, või minna mööda jõe äärt laugemalt tõusvat rada mööda, kuid mis on samas ka selgelt suurem ring?

Ujuma, jah ujuma, kasvõi nui neljaks, aga ujuma ma lähen. Praeguse päikesega saab ka kiirelt uuesti sooja sisse. Esiteks on vette minek vaevaline, just libedate ja haiget tegevate kivide tõttu. Lõpuks kui jõuad nii kaugele et peaks üleni vette hüppama on külm vesi sind juba niipalju töödelnud et lõplik otsus on raske tulema. Aga ära ma selle tegin ja pärast oli tunne nagu ümber sündinud. Ma teadsin seda, sest Pühajõgi on ka kõige soojemate Eestimaa suvede korral parim erguti. Nautisime veel Kadriga ilma, jalutasime natuke ringi. Rahvast oli siin ca 10 telgi jagu, lisaks majades olevad inimesed. Lõpuks otsustasime ka marsruudi. Ikka üles. Võtame hästi rahulikult ja kantrollime iga oma liigutust järsemate kohte peal. Hea päev oli. Kokku kõndisime 5 tundi. Mis jäigi meie matka kõige lühemaks päevaks.