Ilus hommik. Päike, tuulevaikne ja soe. Söök-jook, asjad kokku ja minek. Mõnes mõttes on hea et kohe päeva alguses on tõus ära ja siis saab laugelda(ma ei tea kas selline sõna on olemas). Nagu ma aru sain, kuid võibolla ma eksin, siis Memurubu on eravärk. Igatahes kogu see kompleks on piiratud aiaga ja „privat“ kirjadega märgistatud. Samuti vuras seal ringi traktor ning mäekülgedel sõid lehmad. Mingi talumoodi asi vist. Kõik teised teel olevad onnid ja majad peaks kuuluma „Den Norske Turistforening“ ehk „Norra turismiassotsiatsiooni“ või ühendusse või matkaühendusse. Kõik käidavamad rajad on märgistatud punase „T“ tähega. Rootsis on rajad märgistatud punase ristiga kui need on tehtud „Svenska Turistforening“ poolt.
Jah oli tõus, aga mida lähemale ja mida ülespoole, seda rohkem sellega ära harjus. Mõni koht tahtis tõesti rohkem tähelepanu ja oma keha ja balansi kontrollimist. All nägime et vähemalt 2 inimest on juba tõusul ning kui tõusime, siis põrutas meist mööda ka üks norrakas, kes jäi ka meiega korraks juttu ajama. „Mina olen norrakas ja ka minu kodukohas on mäed, kuid sellist rubiinrohelis
t vett ja selliseid mägesid tasub tulla nautima“. „Kas te kannate kõik kaasas mida teil vaja läheb?“, „jah“, vastasin mina. Sellepeale näitas ta meile äärmist kõige paksemat sõrme ülespoole. Rääkisime veel maast ja ilmast ning jätkasime teed. Tema kadus, meie jäime. Üles jõudes istus seal 3 inimest. See üksi kõndiv norrakas ning üks parajalt paks mees, kes oli mõni aeg tagasi suitsetamise maha jätnud ning temaga oli kaasas ca 13-14 aastane poiss. Võibolla oli ta ka vanem, kuid kindel on see et kedagi ta meile meenutas ja esimest korda polnud me teda näinud. Samuti rääkisid nad omavahel inglise keeles. Muidugi, kui Kadri oli välja öelnud, see on ju Harry Potter. Igatahes väga tema moodi. „We are impressed of Your backpacks“. Muidugi olete. Me ise ka oleme. Aga midagi pole teha. Kogu see punt oli teel Gjendesheimi. Meie veel ei teadnud kus me lõpetame. Ikka ja jälle rääkis Potter, et Gjendesheimi laskumine selliste kottidega on päris ohtlik, kohati on ikka päris ronimist kah. Seda kinnitasid ka kõrgusjooned kaardil. Ja mida edasi, seda rohkem saime aru et võibolla saame Gjendesheimist mööda ja hiljem laugemalt orgu laskuda. Väga hea ilm kõndimiseks, praktiliselt tuuletu, meist vasakul oli näha suur järv, paremal org. Kõndisime mäe harjal ja vaated olid võrratud. Aegajalt mõni „Hei“ vastutulevatele ning edasi. Jõudsime kohta, kus mäehari muutus laiemaks ja kaardil võis näha et varsti peaksime nägema ka ülemisi järvi. Vinge pilt, ise oled väikese järve ääres ja taamal kaugel all
orus on suur piklik. Jah, Gjendesheimi me ei lähe, paneme edasi, eesmärgiga jõuda Storadalsbuesse. Lõpp oli juba väsimuses kõndimine ning laskumine oli parajalt lauge. Näha oli ka all olev väike tormi või karjaste majake ning 1 telk. Sinna jõudes panime üles telgi ning tegime süüa. Kadri jäi telki puhkama ja asjatama. Mina läksin jõe äärde kalale. Kiire vooluga jõgi, kus väga palju häid viskekohti polnud, kuid mõned rahulikumad augud siiski leidsin. Kõndisin päris pika maa maha, kuid võttu polnud. Kevadel on siin ilmselt päris lai ja võimas jõgi, kui lumi sulab. Sellepärast oli ka tormimaja ehitatud kõige kõrgema nuki otsa. Igalpool jõe ääres oli näha märke uhutud kevadisest jõesängist. Mingi valge pikk jurakas köitis mu pilku põõsastikus. Vana kurjam see on ju suusk. Tõstsin selle üles. Fisher mis Fisher. Vana matkasuusk metallist äärtega, mis osaliselt lahti ja
tugevalt roostes, klamber peal ja puha. Koos saapaga jalga aga mitte. Suusk on olnud siin vette ja kivide poolt mõnusasti lihvitud. Looduslik puhastus, kindlasti mõne ajal pärast jääks sellest suusast järgi ilmselt ainult klamber, kui sedagi. Pakun et see võib olla ca 15 aastat vana. Kujutan ette seda kurbust kui oled talvel siin matkamas, teed pausi, võtad suusa jalast ja see läheb mitusada meetrit alla jõe äärde mind ootama. Suht mõtetu leid, aga miskipärast mõjus see mulle positiivselt. Püüan kala edasi ja trahh, trahh. Kala haaras mu õngelanti. Teen uuesti lühikese viske samasse kohta ja uuesti trahh, trahh. Aga otsa ei jäänud. See oli ilus täpiline jõeforell. Veetsin veel pikalt aega, et oma kalameheoskusi pärast telgi juures tõestada. Kuid tõestada seda ei saanud. Ilm muutus vihmasemaks, aga oli soe, vihmakeebi all olin sama märg, kui oleksin olnud ilma. Kobistasin veel väljas ümber telgi nautisin ümbruskonda ning läksime ära magama. Tänane päev 7,5 tundi ja vägagi nauditav.
No comments:
Post a Comment