Storadalsbue -
Spiterstulen
Vaikselt, vaikselt
tõuseb rada, see oli kaardilt näha, enamuse päeva jooksul. Kuhu me
täna jõuame, seda ei tea. Plaan on jõuda samasse orgu kus asub ka
Spiterstulen. Kas me ka Spiterstulenisse jõuame? Vägagi kahtlane.
Seal aga on meil auto ja head paremat. Ka õlut ja koolat. Nämm.
Jällegi ilus päev, päike paistab, on soe ja mõnus. Telk on kaetud
kastetilkadega ning pärlendab päikesest. Jõgi, mis meie
telkimiskohast juures on ning milles olev vesi vahutavana ja kivide
kolinaga mööda sumab, saab alguse järvest.
See järv jääb meie planeeritud raja kõrvale. Enne seda on aga vaja tõusta sinna üles. Võib vist öelda, et tänane päev on ilusate piltide päev, vähe rahvast, jõed, järved, päike ja mäed. Rada tõused kohe kohiseva ja vahutava jõe kõrvalt kuni järveni. Järve vesi on aga läbipaistev, nii et praktiliselt kogu ulatuses on põhi näha. Silman küll, et äkki on mõni kala näha. Vaimusilmas kujutan, ette muidugi suuri volaskeid. Kui pigem õnneks ma neid ei silma.

Lõpuks saabus ka vihm, kohas, kus jäi veel viimane langus orgu, kus asub ka Spiterstulen. Panime ennast vihmakindlalt riidesse ja liikusime edasi, kohani, kus oli plaan öösse jääda ei olnud palju maad ning võtsime järgmise sihi.
Sillad, mis on loetavad ka kaardilt. Ilm aga pakkus meie erinevaid vaatemänge. Vihmapilvede vahel paistis aegajalt päike, mis joonistas erinevaid vikerkaari. Aegajalt nautisime kõrgel olevate liustike värvi, mis on tõeslise igijää sinine. Väga ilus ja müstiline värv. Seda isegi kaugelt nähes. Mida rohkem edasi, seda suuremaks muutus tõenäosus, et me jõuame Spiterstulenisse.

Juba kaugelt oli näha et meist paremalt mäenõlvalt on allapoole kulgev ebaharilik tumedam lai riba. Lähemale jõudes oli selge et tegemist on maalihkega. See oli umbes 100-150 m lai ja ca.400-500 m pikk. Muld ja taimed kividega segamini. Maalihke osas oli ka rada märgistatud. Ei tea, kui vajuv see võis olla kohe peale maalihet ja kas keegi ka seda nägi või kuulis. Kuid kindlasti oleks see olnud võimas ja hirmutav vaatepilt kui pool munamäge sinu suunas või sinust mööda tuiskab.

Ja olemegi sildade juures, kus sai selgeks, et meie siht on täna Spiterstulen. Viimane osa oligi vast see kõige raskem, näed suhtpunkti, kuid see liigub lähemale nii aeglaselt. Samas on on hinges ka väike kahjutunne, mida leevendab homne tõus Galdhøpiggenile. Ilus on siin ja kindlasti tõmbab hing siia tulevikus tagasi. Teen autouksed lahti, tunnen, kuidas tsivilisatsioon minusse voolab läbi edale tuttavate esemete, mida me pole nädal aega näinud. Hea on. Teeme pilte ja istume auto tagaluugi all, joome koolat ja tunneme elust mõnu. Õlu ei tulnud meeldegi. Selle avastasin alles hiljem, kusjuures see ei andudki midagi väga juurde. Pessu, süüa, telk üles. Õhtul oli seal veel mingi üritus, kus noored ja vanad jooksid õlled näpus ja rahvariided seljas ringi, edal ärevad näod peas. Tehti suurt lõket ja vahiti sinna sisse. Meie aga kobisime magama.
See järv jääb meie planeeritud raja kõrvale. Enne seda on aga vaja tõusta sinna üles. Võib vist öelda, et tänane päev on ilusate piltide päev, vähe rahvast, jõed, järved, päike ja mäed. Rada tõused kohe kohiseva ja vahutava jõe kõrvalt kuni järveni. Järve vesi on aga läbipaistev, nii et praktiliselt kogu ulatuses on põhi näha. Silman küll, et äkki on mõni kala näha. Vaimusilmas kujutan, ette muidugi suuri volaskeid. Kui pigem õnneks ma neid ei silma.
Järvi
on mitu ning kulgevad mäeaheliku vahel. Viimastest järvedest aga
kulgeb vesi juba teisele poole, ehk meie liikumise suuna ja see on
märk sellest, et maapind meie all hakkab langema. Lõunapausi tegime
päikesepaistes heledate kivide vahel. Kivid olid nii heledad, et
ilma päikeseprillideta oleks seal pikemalt käia olnud paras piin.
Peale lõunat aga tekkis vaikselt juba ka väsimus jalgadesse, mis
süvenes pilvineva taeva ja ootusärevusega, kuhu me täna jõuame?Lõpuks saabus ka vihm, kohas, kus jäi veel viimane langus orgu, kus asub ka Spiterstulen. Panime ennast vihmakindlalt riidesse ja liikusime edasi, kohani, kus oli plaan öösse jääda ei olnud palju maad ning võtsime järgmise sihi.
Sillad, mis on loetavad ka kaardilt. Ilm aga pakkus meie erinevaid vaatemänge. Vihmapilvede vahel paistis aegajalt päike, mis joonistas erinevaid vikerkaari. Aegajalt nautisime kõrgel olevate liustike värvi, mis on tõeslise igijää sinine. Väga ilus ja müstiline värv. Seda isegi kaugelt nähes. Mida rohkem edasi, seda suuremaks muutus tõenäosus, et me jõuame Spiterstulenisse.
Juba kaugelt oli näha et meist paremalt mäenõlvalt on allapoole kulgev ebaharilik tumedam lai riba. Lähemale jõudes oli selge et tegemist on maalihkega. See oli umbes 100-150 m lai ja ca.400-500 m pikk. Muld ja taimed kividega segamini. Maalihke osas oli ka rada märgistatud. Ei tea, kui vajuv see võis olla kohe peale maalihet ja kas keegi ka seda nägi või kuulis. Kuid kindlasti oleks see olnud võimas ja hirmutav vaatepilt kui pool munamäge sinu suunas või sinust mööda tuiskab.
Ja olemegi sildade juures, kus sai selgeks, et meie siht on täna Spiterstulen. Viimane osa oligi vast see kõige raskem, näed suhtpunkti, kuid see liigub lähemale nii aeglaselt. Samas on on hinges ka väike kahjutunne, mida leevendab homne tõus Galdhøpiggenile. Ilus on siin ja kindlasti tõmbab hing siia tulevikus tagasi. Teen autouksed lahti, tunnen, kuidas tsivilisatsioon minusse voolab läbi edale tuttavate esemete, mida me pole nädal aega näinud. Hea on. Teeme pilte ja istume auto tagaluugi all, joome koolat ja tunneme elust mõnu. Õlu ei tulnud meeldegi. Selle avastasin alles hiljem, kusjuures see ei andudki midagi väga juurde. Pessu, süüa, telk üles. Õhtul oli seal veel mingi üritus, kus noored ja vanad jooksid õlled näpus ja rahvariided seljas ringi, edal ärevad näod peas. Tehti suurt lõket ja vahiti sinna sisse. Meie aga kobisime magama.
No comments:
Post a Comment