Jotunheimen 2011 - 4 osa

Memurubu – Storadalsbue

Ilus hommik. Päike, tuulevaikne ja soe. Söök-jook, asjad kokku ja minek. Mõnes mõttes on hea et kohe päeva alguses on tõus ära ja siis saab laugelda(ma ei tea kas selline sõna on olemas). Nagu ma aru sain, kuid võibolla ma eksin, siis Memurubu on eravärk. Igatahes kogu see kompleks on piiratud aiaga ja „privat“ kirjadega märgistatud. Samuti vuras seal ringi traktor ning mäekülgedel sõid lehmad. Mingi talumoodi asi vist. Kõik teised teel olevad onnid ja majad peaks kuuluma „Den Norske Turistforening“ ehk „Norra turismiassotsiatsiooni“ või ühendusse või matkaühendusse. Kõik käidavamad rajad on märgistatud punase „T“ tähega. Rootsis on rajad märgistatud punase ristiga kui need on tehtud „Svenska Turistforening“ poolt.

Jah oli tõus, aga mida lähemale ja mida ülespoole, seda rohkem sellega ära harjus. Mõni koht tahtis tõesti rohkem tähelepanu ja oma keha ja balansi kontrollimist. All nägime et vähemalt 2 inimest on juba tõusul ning kui tõusime, siis põrutas meist mööda ka üks norrakas, kes jäi ka meiega korraks juttu ajama. „Mina olen norrakas ja ka minu kodukohas on mäed, kuid sellist rubiinrohelist vett ja selliseid mägesid tasub tulla nautima“. „Kas te kannate kõik kaasas mida teil vaja läheb?“, „jah“, vastasin mina. Sellepeale näitas ta meile äärmist kõige paksemat sõrme ülespoole. Rääkisime veel maast ja ilmast ning jätkasime teed. Tema kadus, meie jäime. Üles jõudes istus seal 3 inimest. See üksi kõndiv norrakas ning üks parajalt paks mees, kes oli mõni aeg tagasi suitsetamise maha jätnud ning temaga oli kaasas ca 13-14 aastane poiss. Võibolla oli ta ka vanem, kuid kindel on see et kedagi ta meile meenutas ja esimest korda polnud me teda näinud. Samuti rääkisid nad omavahel inglise keeles. Muidugi, kui Kadri oli välja öelnud, see on ju Harry Potter. Igatahes väga tema moodi. „We are impressed of Your backpacks“. Muidugi olete. Me ise ka oleme. Aga midagi pole teha. Kogu see punt oli teel Gjendesheimi. Meie veel ei teadnud kus me lõpetame. Ikka ja jälle rääkis Potter, et Gjendesheimi laskumine selliste kottidega on päris ohtlik, kohati on ikka päris ronimist kah. Seda kinnitasid ka kõrgusjooned kaardil. Ja mida edasi, seda rohkem saime aru et võibolla saame Gjendesheimist mööda ja hiljem laugemalt orgu laskuda. Väga hea ilm kõndimiseks, praktiliselt tuuletu, meist vasakul oli näha suur järv, paremal org. Kõndisime mäe harjal ja vaated olid võrratud. Aegajalt mõni „Hei“ vastutulevatele ning edasi. Jõudsime kohta, kus mäehari muutus laiemaks ja kaardil võis näha et varsti peaksime nägema ka ülemisi järvi. Vinge pilt, ise oled väikese järve ääres ja taamal kaugel all orus on suur piklik. Jah, Gjendesheimi me ei lähe, paneme edasi, eesmärgiga jõuda Storadalsbuesse. Lõpp oli juba väsimuses kõndimine ning laskumine oli parajalt lauge. Näha oli ka all olev väike tormi või karjaste majake ning 1 telk. Sinna jõudes panime üles telgi ning tegime süüa. Kadri jäi telki puhkama ja asjatama. Mina läksin jõe äärde kalale. Kiire vooluga jõgi, kus väga palju häid viskekohti polnud, kuid mõned rahulikumad augud siiski leidsin. Kõndisin päris pika maa maha, kuid võttu polnud. Kevadel on siin ilmselt päris lai ja võimas jõgi, kui lumi sulab. Sellepärast oli ka tormimaja ehitatud kõige kõrgema nuki otsa. Igalpool jõe ääres oli näha märke uhutud kevadisest jõesängist. Mingi valge pikk jurakas köitis mu pilku põõsastikus. Vana kurjam see on ju suusk. Tõstsin selle üles. Fisher mis Fisher. Vana matkasuusk metallist äärtega, mis osaliselt lahti ja tugevalt roostes, klamber peal ja puha. Koos saapaga jalga aga mitte. Suusk on olnud siin vette ja kivide poolt mõnusasti lihvitud. Looduslik puhastus, kindlasti mõne ajal pärast jääks sellest suusast järgi ilmselt ainult klamber, kui sedagi. Pakun et see võib olla ca 15 aastat vana. Kujutan ette seda kurbust kui oled talvel siin matkamas, teed pausi, võtad suusa jalast ja see läheb mitusada meetrit alla jõe äärde mind ootama. Suht mõtetu leid, aga miskipärast mõjus see mulle positiivselt. Püüan kala edasi ja trahh, trahh. Kala haaras mu õngelanti. Teen uuesti lühikese viske samasse kohta ja uuesti trahh, trahh. Aga otsa ei jäänud. See oli ilus täpiline jõeforell. Veetsin veel pikalt aega, et oma kalameheoskusi pärast telgi juures tõestada. Kuid tõestada seda ei saanud. Ilm muutus vihmasemaks, aga oli soe, vihmakeebi all olin sama märg, kui oleksin olnud ilma. Kobistasin veel väljas ümber telgi nautisin ümbruskonda ning läksime ära magama. Tänane päev 7,5 tundi ja vägagi nauditav.

Jotunheimen 2011 - 3 osa

Russvatnet – Memurubu

Juba enne, kui silmad avasin oli tunne et väljas on väga niiske. Telk oli pealt kaetud imepeenikeste veepiiskadega, mille taolisi minu silmad veel näinud ei olnud. Jah, õhtul süüa tehes jälgisin, kuidas pilved tasapisi järjest allapoole vajuvad ja ilmselt olime öösel olnud täiesti pilve sees. Nüüd, hommikul olid need jälle ülespoole tõusnud. Järgmise asjana köitis mu silmi järv. Kala sööb pinnalt. Peale vajalikke toiminguid ei pidanud mu närv enam vastu. Võtsin õnge ja läksin ennast õnnelikuks tegema. Sulps siin ja sulps seal, vahetasin lante, paar tükki kaotasin ka kivi taha, kuid kala kätte ei saanud. Kadri toimetas kogu selle aja, kui ma ennast lõbustasin.

Söök, jook, asjad kokku ja eesmärk suur. Jõuda Memurubust mööda, üles järsust nõlvast ning ööbida kuskil Memurubu ja Gjendesheimi vahepeal. Saime kõndida vaevalt järve otsa, kus asus kerge sillataoline raudkolakas, mis ei olnud statsionaarne. Vähemalt mitte enam. Suurvesi oli seda kõvasti räsinud ja peale selle veel väänanud 45 kraadi alla, nii et selle ületus oli paras kunst. Jäälegi tundus mulle, et Kadri sai ületusega minust paremini hakkama.

10 minuti pärast tegi mulle etendust üks nirk, keda ma hiirepiiksu meenutava häälega segadusse ajasin. Vahepeal jõudis ta mulle lausa 10 m peale tulla, tõusis tagakäppadele ning kadus jälle. Imeliselt kiire ja ilus loom.

Lõpuks kui järv lõppes, hakkas sujuv tõus, mis muutus järjest järsemaks. Ilm aga paranes. Pilved hõrenesid ning kui jõudsime lõpuks üles, kohta, kust liitus meie rajaga väidetavalt Norra kuulsaim matkarada Bessegen, oli päike väljas. Aga tuju läks kergelt ära. Mitte päikese pärast vaid selle pärast milline vaade meile avanes. Inimesi silkas mäest üles nagu oleks saabunud kuskil lähedal rong. Tegelikult palju mööda ei pannudki, Gjendebust sõidutatakse päevaturiste Memurubusse, kust nad siis tagasi Gjendebusse kõnnivad. Mööda Bessegeni. Väga palju oli venelasi, samuti itaallasi ja teisi rahvuseid, koertega ja ilma, plätudega ja teksadega, higised ja hingeldavad, kurjade nägude ja rõõmsate nägudega. Istusime ja vaatasime neid viivu ning hakkasime alla Memurubusse kõndima. Kuskil poole peal kõnetasid meid 3 vene keele aktsendiga korpulentset tüdrukut. „How fucking long time more takes to reach on top of that fucking mountain“? Ma isegi ei mäleta, aga mitte midagi väga teravat ma neile ei osanud vastata, kuid kerge pilge oli minu vastuses ilmselt küll. Neil oli vast 1/15 kogu teest kõnnitud. Siis lõppesid ka hordid ja oi kui õnnelik ma olin, et me ei läinud Glitterheimist Gjendebusse, mis oleks tõenäoliselt paras metroo olnud. Naljakas oli veel see, et kui kogu matka jooksul vastutulevatele alati "Hei" hõikasime, siis hordide juures oli see tegevus justkui tabu. Ainult vaikus ja hingeldamine.

Päike, soe, oi kui mõnus. Kiikasin ikka ja jälle rada, kuhu suunda meil edasi oli plaan minna. Kohati väga järsk ja klibune tundus see siit alt. Ei mitte nii hull, et sealt ilma kottideta üles ei saaks. Aga meil on ju tonn seljas. Ostsime šokolaadi ja pepsit. Nautisime päikest.

Aga miks ei võiks me siia jääda ja hoopis homme edasi minna? Saan kala püüda ja rahulikult veel üleeilsest taastuda. Nii tegimegi. Ostsin kalastuskaardi, mis maksis vist 60 NOKi, telgikoha, ning läksime ja seadsime oma krempli järve lähedale üles. Meist paremalt tuli järve kiirevooluline jõgi. Muidugi püüdsin ma kala, proovisin enam-vähem kõik oma landid läbi nii jõe lähedalt kui ka laevasadamast sügava pealt. Kala aga ei ole. Sama tegid ka 2 kutti, kes meiega koos Russvatneti juures telkisid. Ilm aga oli see, mis tegi rõõmu ja järgmise päeva rajavalik tegi tuska. Millist rada valida, kas otse järsemast üles, või minna mööda jõe äärt laugemalt tõusvat rada mööda, kuid mis on samas ka selgelt suurem ring?

Ujuma, jah ujuma, kasvõi nui neljaks, aga ujuma ma lähen. Praeguse päikesega saab ka kiirelt uuesti sooja sisse. Esiteks on vette minek vaevaline, just libedate ja haiget tegevate kivide tõttu. Lõpuks kui jõuad nii kaugele et peaks üleni vette hüppama on külm vesi sind juba niipalju töödelnud et lõplik otsus on raske tulema. Aga ära ma selle tegin ja pärast oli tunne nagu ümber sündinud. Ma teadsin seda, sest Pühajõgi on ka kõige soojemate Eestimaa suvede korral parim erguti. Nautisime veel Kadriga ilma, jalutasime natuke ringi. Rahvast oli siin ca 10 telgi jagu, lisaks majades olevad inimesed. Lõpuks otsustasime ka marsruudi. Ikka üles. Võtame hästi rahulikult ja kantrollime iga oma liigutust järsemate kohte peal. Hea päev oli. Kokku kõndisime 5 tundi. Mis jäigi meie matka kõige lühemaks päevaks.

Jotunheimen 2011 - 2 osa

Jotunheimen 2011 - 2 osa

Glitterheim – Russvatnet

Hommik.

Avasin toa akna ja vaatasin suunda, kust eile tulime. Nn üllatavalt soe, ca 15 kraadi ning sajab seenevihma, mis jääb vaiksemaks. Luud, kondid, lihased on üllatavalt normaalses seisus ning puhkepäev ei tulnud isegi mitte mõttesse. Kõige valusamad kohad olid õlad, seljakoti rihmade kohtades. Käisime all receptionis, maksime oma toa eest, tegime väljas suure kivist laua peal priimusega süüa ning pakkisime asjad. Suund Memurubu peale.

Alguses kõndis meiega kaasa 3 tüdrukut, kes rääkisid Norra keelt. Kerged seljakotid, üks neist ilmselgelt ebasportlik ja koba, üks tumedanahaline lühike, välimuselt meenutas ta väga dwarfitüdrukut. Kusjuures see on esimene kord, kui ma kohtan mägimatkal musta mandri esindajat. Varsti aga keerasid nad vasakule Gjendesheimi peale, meie aga jätkasime teed Memurubusse, kuhu oli plaan jõuda.

Vahepeal ületasime silla, mis oli liustiku sulavee jõe kohal umbes 4-6 m kõrgusel. All mässas ja märatses meeletu veevaht ning sild ise oli suhteliselt lihtsakene. Kungsledeni sillad oli selle kõrval luksus. Rippsild mille üleval hoidmise eest vastutasid trossid ja silla otstes olevad postid. Kaks paari trosse jooksevad üksteise peal kohakuti ca 1 m vahega. Alumisele trossile on löödud ristilauad 1,5-2m vahedega, millele omakorda pikuti löödud tihe laudis. Ülemine tross on alumisega ühendatud ja jookseb silla otstes olevatest postidest üle ning on kinnitatud kaugemale maasse. Sillale astudes oli näha et viimase vahe üks laudadest oli läinud ja seal laiutas tühi koht. Selge et kajakas seda katki ei teinud. Kohe oli tunda et minu raskuse all lauad paindusid ja kuna raskuskese oli üleval, siis hakkas sild kohe ka külgedele kõikuma. Võtsin madalama positsiooni ja üritasin teha pikki, ühtlaseid saame ja astuda ristipuude kohtadele. Üle ma sealt sain. Kadri alustas sillaületust väga julgelt ning oli sunnitud samuti käiki aeglustama, et silla kõikumist kontrolli all hoida. Üldiselt tundus, et ta sai sellega paremini hakkama kui mina. Peale silda te

gime kohe ka lõunapausi. Ilm oli vahepeal paranenud ja sadu lakanud. Sõime veiseliha konservi ja keetsime juurde pastat. Üldiselt ikka pasta, pasta, pasta. Kaasas olid veel täissuitsuvorstid, ja kuivatatud peenikesed snackivorstid. Kõigepealt andsime esimestel päevadel tuld konservidele ja ka kartulipudrule, kuna need on kaalult kõige raskemad. Edasi läksime kergemate toitude kallale. Peale pausi liikusime Russvatneti järve suunas. Meiega ühes tempos kõndisid veel 2 paari Norrakaid. Poiss tüdrukuga ja mees mehega. :) Kuna ilm järjest paranes ja need 2 paari panid oma laagri üles järve äärde, otsustamisime ka meie siin päev lõpetada. Tegime rahulikuma päeva, et eilsest taastuda. Samuti oli siin võimalus kala püüda. Olin ju kaasa vedanud oma kerge forellipüüdmisvarustuse. Ilmselgelt valus oleks olnud kui seda ei oleks kasutada saanud. Laager püsti, õhtusöök, pesu pesemine, kalapüük ja oligi magama minek. Olgu öeldud et kala ma õhtul ei saanud.

Päev oli päris mõnus jalutamine ilma eriliselt kõrgete mägedeta ning ilm järjest paranes. Kokku 7 tundi koos lõunaga. Korrutasime endale pidevalt, et tegelikult meil pole ju kuhugi kiiret. Meil küllalt aega, et nautida seda võrratut ilust loodust ja vaikust.

Jotunheimen 2011

Jotunheimen 2011 - 1 osa

Saabumine Spiterstulenisse ja esimene päev.

Saabusime Spiterstulenisse kella 1500 kandis. Enne seda külastasime imeilusat linnakest Lomi, kus tegime veel viimased ostud. Külastasime erinevaid matka – ja toidupoode. Sain sealt lõpuks endale kergema magamiskoti lina. Huh, kuram küll oli raske seda vana suurt junni vedada. Nüüd mahub see ilusti magamiskoti ümbrisesse magamiskoti juurde. Samuti ostsin ka igaks juhuks ära pargi kaardid. Nii ida kui lääne oma. Mul oli küll välja prinditud netiversioonid tagavarana kaasas, kuid need sellised igaks juhuks asjad.

Tõus Spiterstulenisse autoga ca. 20 km on äge, kuid mitte enam nii äge kui seda oli esimesel käigul 2007 aastal. Siin peaks kuskil ka lehmad olema, ütlesin Kadrile ja voilaa, järgmise käänu taga ülbitsesid lehmad keset teed. Usun, et need lehmad on vägagi pildistatud objektid. Ilm oli all Lomis ilus, päike, sooja üle 20 C.

Ostsime siis omale telgikoha, panime telgi teisele poole jõge üles. Siis hakkas pakkimine järgnevaks, 5-6 päevaseks matkaks. Kadri läks oma kolaga telki, mina jäin auto juurde. Ausalt öeldes olin päris hädas otsustamisega. Aega läks, aga lõpuks oli tuumik koos. Siis toit. Laotasime magamismadratsi peale 6 päeva söögid, 3 toidukorda päevas. Päris korralik kogus toitu. Siis vähendasime selle julmalt vähemaks, kuna esimese päeva hommik on Spiterstulenis ja samuti viimase päeva õhtu.

Sel korral on Kadril oma korrlik seljakot, ning ta saab oma asju natuke vabamalt pakkida. Eelmisel aastal Kungsledenil oli minu kott nagu kirst. Ka sel aastal palju puudu ei jäänud, kuid siiski.

Hommikul ilm vihmane ja niiske, külm. Vaatasime veelkord kõik vajaliku üle, panime lõplikult kotid kokku ja minek Glittertindi poole. Õhtuks plaan jõuda Glitterheimi. Panin alla võrkpesu, et isegi kui hakkab kuum, siis ei higista ennast läbimärjaks. Mõnes mõttes võrkpesu ennast õigustas, kuid kogu aeg oli natuke liiga kuum. Algus oli positiivne. Vahepeal nägime mingeid idamaalasi, kes oma kollaste teetööliste vormidega mäel astmeid silusid ja äkilisemaid kohti tsiviliseeritumaks muutsid. Enne seda, allpool, tegime jõe ääres lõuna. Üldiselt oli rahvast vähe. 4 Norra tüdrukut lidusid meist oma kergete seljakottidega mööda ja jõudsid uuesti tagasi tulla, enne kui meie tippu jõudsime. Nad ütlesid et lumeolud ülal on väga kehvad. Arvasin et ülal sajab lund, nii nagu see oli 2007 aastal. Kuid tegelikult pidasid nad silmas hoopis ülemist viimast lumist osa. Nimelt oli see pigem jää. Hakkasime vaikselt mööda seda ollust liikuma. Kasse meil ei olnud ning pidi olema ettevaatlikud. Jõudsime osani, kus natukenegi krobeline osa muutus helesiniseks ja sai selgeks, et edasi pole mõtet sellise kandamiga minna. Kusjuures tegelikult polnud ka enam väga palju kõrgemale minna. Alla kivideni tagasi. Vaateid polnud, sama hästi oleks võinud pildistada kodus valget seina.

Nüüd aga tekkis küsimus, kuidas me Glitterheimi saame? Nimelt läheb rada pikalt üle tipu ja laugleb teisele poole mööda lund pikemalt kui Spiterstuelni poolt. Kui üle lume ei saa, siis tuleb minna ümber selle lumemütsi. Kõrgusjooned kaadil aga asusid tihedalt üksteise kõrval just lumepiiri ääres. See võis tähendada et jää on kuni äkilise kaljuni. Pidi proovima. Vajadusel tuli kas tagasi alla poole minna ja seal telkida ning järgmisel päeval teist rada otsida. Õnneks aga polnud asi nii hull. Kaardi järgi pidi kogu aeg hoidma kergelt vasakule, kuid mitte ka liiga palju, et mitte sisse teha mõttetut ringi. Ükskord peab ju rajani jõudma. Plaan oli jõuda kahe lumise osa katkemiskohani. Igaks juhuks, kui ka need suured lumelaigud peaksid jääs olema, siis saab sealt vahelt kergema vaevaga üle. Loodetavasti. Väsimus hakkas tekkima kohe kui alustasime laskumist. Kuni tõusime, oli kõik päris normaalne. Siiski olid meie kotid täis söömata toitu ja põletamata priimusekütust ning organism kerges šokis koormuse tõttu. Teadsin, et harjumine võtab aega 2 – 3 päeva.

Seni kuni olime rajalt kõrval, oli kogu aeg kerge teadmatuse tunne, kuid kompassi kasutamiseks ma veel põhjust ei näinud. Tuli võtta rahulikult vaatamata halvenevale ilmale. Sadas tugevamini ning tugevnev tuul puhus õnneks paremalt tagant. Nii et parem külg oli märg, kuid muu keha päris korras. Siin aga hakkas võrkpesu ennast ära tasuma. Väsinud keha ei suutnud enam nii palju sooja toota. Kadril aga hakkas järjest rohkem külm. Ning talle tegid jalad valu. Ka minul hakkasid jalad järjest rohkem valu tegema ning lõpuks värisesid nagu haavalehed. Õnneks saime väga ilust täpselt selle kahe lumise osa katkemiskohani(päris katkenud ta polnud, kuid väga pikka lumeosa ka mitte) ning saime sealt ka üle. Nüüd jäi veel vaid rada leida. See kulges meie vasakul käel allapoole. Polnud mõtet päris risti sinna peale minna, hoidsime kerget diagonaalset distantsi. Aegajalt oli astumine päris kohmakas suurte kivide tõttu ning väsimusel oli selles komberdamises oma osa. Ootasime juba pikisilmi, et Glitterheim hakkaks paistma. Selle künka taga – ei, no nüüd peaks juba midagi paistma hakkama – ikka mitte, siit ei tohiks küll enam palju enam olla – ei midagi. Tegin ikka pause ja istusin kividele. Kadri käik muutus järjest aeglasemaks. Oma valu tegevate jalgade pärast ei tahtnud ta ka istuda. Ta kartis, kui korraks istub, siis ei suuda enam tõusta. Sundisin teda vett jooma, et energiast päris tühjaks ei läheks ning sõime magusaid klaaskomme.

Lõpuks oli meie ees Glitterheim. Veel sadakond meetrit laskumist ja kohal. Läksime kohe majja, kus oli soe, et natukenegi ennast kosutada. Reception oli juba kinni. Otsisin teistest majadest, kas kuskil on mõni köök, kus saaks kiirelt sooja sööki teha. Väljas sadas ja olime läbimärjad. See oli vale otsus, et jäime istuma. Oleks pidanud kohe riided vahetama ja telgi üles seadma, siis poleks see nii valulik olnud. Nüüd aga oli väga raske ennast majast välja sundida. Käisin veel väljas ümbrust uurimas ning organism oli ikka nii väsinud ja külm, et sain korraliku vappekülma osaliseks. Lõpuks ilmus keegi otsustaja ka majja ning võtsime kahese toa. Ooh, kui mõnus oli soojas. Käisime maja keldris pesus ning näksisime kuiva toitu. Magama.

Kokkuvõttes võib esimese päeva kohta öelda, et väga raske oli. Lausa uskumatult raske. Aega läks Glittertindi 2465 m tipu ületamiseks ja Spiterstulenist Glitterheimi jõudmiseks 13 tundi koos ca 45 min lõunaga. Väga suur osa oli siin ikkagi rasketel kottidel. Kuid pidasime vastu. Õhtul mõtlesime, et kui hommikul peaks väga valus olema ja ilm halb, siis äkki taastume päeva või alustame hiljem.

Olgu veel öeldud et Spitersulen asub 1106 m kõrgusel ja Glitterheim 1384 m kõrgusel. Kusjuures Glitterheimi ehitati esimene matkamaja juba 1901 aastal. Sama maja on kasutuses ka praegu, ilmselt aga osaliselt ümberehitatult.