Jotunheimen 2011

Jotunheimen 2011 - 1 osa

Saabumine Spiterstulenisse ja esimene päev.

Saabusime Spiterstulenisse kella 1500 kandis. Enne seda külastasime imeilusat linnakest Lomi, kus tegime veel viimased ostud. Külastasime erinevaid matka – ja toidupoode. Sain sealt lõpuks endale kergema magamiskoti lina. Huh, kuram küll oli raske seda vana suurt junni vedada. Nüüd mahub see ilusti magamiskoti ümbrisesse magamiskoti juurde. Samuti ostsin ka igaks juhuks ära pargi kaardid. Nii ida kui lääne oma. Mul oli küll välja prinditud netiversioonid tagavarana kaasas, kuid need sellised igaks juhuks asjad.

Tõus Spiterstulenisse autoga ca. 20 km on äge, kuid mitte enam nii äge kui seda oli esimesel käigul 2007 aastal. Siin peaks kuskil ka lehmad olema, ütlesin Kadrile ja voilaa, järgmise käänu taga ülbitsesid lehmad keset teed. Usun, et need lehmad on vägagi pildistatud objektid. Ilm oli all Lomis ilus, päike, sooja üle 20 C.

Ostsime siis omale telgikoha, panime telgi teisele poole jõge üles. Siis hakkas pakkimine järgnevaks, 5-6 päevaseks matkaks. Kadri läks oma kolaga telki, mina jäin auto juurde. Ausalt öeldes olin päris hädas otsustamisega. Aega läks, aga lõpuks oli tuumik koos. Siis toit. Laotasime magamismadratsi peale 6 päeva söögid, 3 toidukorda päevas. Päris korralik kogus toitu. Siis vähendasime selle julmalt vähemaks, kuna esimese päeva hommik on Spiterstulenis ja samuti viimase päeva õhtu.

Sel korral on Kadril oma korrlik seljakot, ning ta saab oma asju natuke vabamalt pakkida. Eelmisel aastal Kungsledenil oli minu kott nagu kirst. Ka sel aastal palju puudu ei jäänud, kuid siiski.

Hommikul ilm vihmane ja niiske, külm. Vaatasime veelkord kõik vajaliku üle, panime lõplikult kotid kokku ja minek Glittertindi poole. Õhtuks plaan jõuda Glitterheimi. Panin alla võrkpesu, et isegi kui hakkab kuum, siis ei higista ennast läbimärjaks. Mõnes mõttes võrkpesu ennast õigustas, kuid kogu aeg oli natuke liiga kuum. Algus oli positiivne. Vahepeal nägime mingeid idamaalasi, kes oma kollaste teetööliste vormidega mäel astmeid silusid ja äkilisemaid kohti tsiviliseeritumaks muutsid. Enne seda, allpool, tegime jõe ääres lõuna. Üldiselt oli rahvast vähe. 4 Norra tüdrukut lidusid meist oma kergete seljakottidega mööda ja jõudsid uuesti tagasi tulla, enne kui meie tippu jõudsime. Nad ütlesid et lumeolud ülal on väga kehvad. Arvasin et ülal sajab lund, nii nagu see oli 2007 aastal. Kuid tegelikult pidasid nad silmas hoopis ülemist viimast lumist osa. Nimelt oli see pigem jää. Hakkasime vaikselt mööda seda ollust liikuma. Kasse meil ei olnud ning pidi olema ettevaatlikud. Jõudsime osani, kus natukenegi krobeline osa muutus helesiniseks ja sai selgeks, et edasi pole mõtet sellise kandamiga minna. Kusjuures tegelikult polnud ka enam väga palju kõrgemale minna. Alla kivideni tagasi. Vaateid polnud, sama hästi oleks võinud pildistada kodus valget seina.

Nüüd aga tekkis küsimus, kuidas me Glitterheimi saame? Nimelt läheb rada pikalt üle tipu ja laugleb teisele poole mööda lund pikemalt kui Spiterstuelni poolt. Kui üle lume ei saa, siis tuleb minna ümber selle lumemütsi. Kõrgusjooned kaadil aga asusid tihedalt üksteise kõrval just lumepiiri ääres. See võis tähendada et jää on kuni äkilise kaljuni. Pidi proovima. Vajadusel tuli kas tagasi alla poole minna ja seal telkida ning järgmisel päeval teist rada otsida. Õnneks aga polnud asi nii hull. Kaardi järgi pidi kogu aeg hoidma kergelt vasakule, kuid mitte ka liiga palju, et mitte sisse teha mõttetut ringi. Ükskord peab ju rajani jõudma. Plaan oli jõuda kahe lumise osa katkemiskohani. Igaks juhuks, kui ka need suured lumelaigud peaksid jääs olema, siis saab sealt vahelt kergema vaevaga üle. Loodetavasti. Väsimus hakkas tekkima kohe kui alustasime laskumist. Kuni tõusime, oli kõik päris normaalne. Siiski olid meie kotid täis söömata toitu ja põletamata priimusekütust ning organism kerges šokis koormuse tõttu. Teadsin, et harjumine võtab aega 2 – 3 päeva.

Seni kuni olime rajalt kõrval, oli kogu aeg kerge teadmatuse tunne, kuid kompassi kasutamiseks ma veel põhjust ei näinud. Tuli võtta rahulikult vaatamata halvenevale ilmale. Sadas tugevamini ning tugevnev tuul puhus õnneks paremalt tagant. Nii et parem külg oli märg, kuid muu keha päris korras. Siin aga hakkas võrkpesu ennast ära tasuma. Väsinud keha ei suutnud enam nii palju sooja toota. Kadril aga hakkas järjest rohkem külm. Ning talle tegid jalad valu. Ka minul hakkasid jalad järjest rohkem valu tegema ning lõpuks värisesid nagu haavalehed. Õnneks saime väga ilust täpselt selle kahe lumise osa katkemiskohani(päris katkenud ta polnud, kuid väga pikka lumeosa ka mitte) ning saime sealt ka üle. Nüüd jäi veel vaid rada leida. See kulges meie vasakul käel allapoole. Polnud mõtet päris risti sinna peale minna, hoidsime kerget diagonaalset distantsi. Aegajalt oli astumine päris kohmakas suurte kivide tõttu ning väsimusel oli selles komberdamises oma osa. Ootasime juba pikisilmi, et Glitterheim hakkaks paistma. Selle künka taga – ei, no nüüd peaks juba midagi paistma hakkama – ikka mitte, siit ei tohiks küll enam palju enam olla – ei midagi. Tegin ikka pause ja istusin kividele. Kadri käik muutus järjest aeglasemaks. Oma valu tegevate jalgade pärast ei tahtnud ta ka istuda. Ta kartis, kui korraks istub, siis ei suuda enam tõusta. Sundisin teda vett jooma, et energiast päris tühjaks ei läheks ning sõime magusaid klaaskomme.

Lõpuks oli meie ees Glitterheim. Veel sadakond meetrit laskumist ja kohal. Läksime kohe majja, kus oli soe, et natukenegi ennast kosutada. Reception oli juba kinni. Otsisin teistest majadest, kas kuskil on mõni köök, kus saaks kiirelt sooja sööki teha. Väljas sadas ja olime läbimärjad. See oli vale otsus, et jäime istuma. Oleks pidanud kohe riided vahetama ja telgi üles seadma, siis poleks see nii valulik olnud. Nüüd aga oli väga raske ennast majast välja sundida. Käisin veel väljas ümbrust uurimas ning organism oli ikka nii väsinud ja külm, et sain korraliku vappekülma osaliseks. Lõpuks ilmus keegi otsustaja ka majja ning võtsime kahese toa. Ooh, kui mõnus oli soojas. Käisime maja keldris pesus ning näksisime kuiva toitu. Magama.

Kokkuvõttes võib esimese päeva kohta öelda, et väga raske oli. Lausa uskumatult raske. Aega läks Glittertindi 2465 m tipu ületamiseks ja Spiterstulenist Glitterheimi jõudmiseks 13 tundi koos ca 45 min lõunaga. Väga suur osa oli siin ikkagi rasketel kottidel. Kuid pidasime vastu. Õhtul mõtlesime, et kui hommikul peaks väga valus olema ja ilm halb, siis äkki taastume päeva või alustame hiljem.

Olgu veel öeldud et Spitersulen asub 1106 m kõrgusel ja Glitterheim 1384 m kõrgusel. Kusjuures Glitterheimi ehitati esimene matkamaja juba 1901 aastal. Sama maja on kasutuses ka praegu, ilmselt aga osaliselt ümberehitatult.