Jotunheimen 2011 - 5 osa

 

Storadalsbue - Spiterstulen

Vaikselt, vaikselt tõuseb rada, see oli kaardilt näha, enamuse päeva jooksul. Kuhu me täna jõuame, seda ei tea. Plaan on jõuda samasse orgu kus asub ka Spiterstulen. Kas me ka Spiterstulenisse jõuame? Vägagi kahtlane. Seal aga on meil auto ja head paremat. Ka õlut ja koolat. Nämm. Jällegi ilus päev, päike paistab, on soe ja mõnus. Telk on kaetud kastetilkadega ning pärlendab päikesest. Jõgi, mis meie telkimiskohast juures on ning milles olev vesi vahutavana ja kivide kolinaga mööda sumab, saab alguse järvest.

See järv jääb meie planeeritud raja kõrvale. Enne seda on aga vaja tõusta sinna üles. Võib vist öelda, et tänane päev on ilusate piltide päev, vähe rahvast, jõed, järved, päike ja mäed. Rada tõused kohe kohiseva ja vahutava jõe kõrvalt kuni järveni. Järve vesi on aga läbipaistev, nii et praktiliselt kogu ulatuses on põhi näha. Silman küll, et äkki on mõni kala näha. Vaimusilmas kujutan, ette muidugi suuri volaskeid. Kui pigem õnneks ma neid ei silma.

Järvi on mitu ning kulgevad mäeaheliku vahel. Viimastest järvedest aga kulgeb vesi juba teisele poole, ehk meie liikumise suuna ja see on märk sellest, et maapind meie all hakkab langema. Lõunapausi tegime päikesepaistes heledate kivide vahel. Kivid olid nii heledad, et ilma päikeseprillideta oleks seal pikemalt käia olnud paras piin.

Peale lõunat aga tekkis vaikselt juba ka väsimus jalgadesse, mis süvenes pilvineva taeva ja ootusärevusega, kuhu me täna jõuame?
Lõpuks saabus ka vihm, kohas, kus jäi veel viimane langus orgu, kus asub ka Spiterstulen. Panime ennast vihmakindlalt riidesse ja liikusime edasi, kohani, kus oli plaan öösse jääda ei olnud palju maad ning võtsime järgmise sihi.
Sillad, mis on loetavad ka kaardilt. Ilm aga pakkus meie erinevaid vaatemänge. Vihmapilvede vahel paistis aegajalt päike, mis joonistas erinevaid vikerkaari. Aegajalt nautisime kõrgel olevate liustike värvi, mis on tõeslise igijää sinine. Väga ilus ja müstiline värv. Seda isegi kaugelt nähes. Mida rohkem edasi, seda suuremaks muutus tõenäosus, et me jõuame Spiterstulenisse.















Juba kaugelt oli näha et meist paremalt mäenõlvalt on allapoole kulgev ebaharilik tumedam lai riba. Lähemale jõudes oli selge et tegemist on maalihkega. See oli umbes 100-150 m lai ja ca.400-500 m pikk. Muld ja taimed kividega segamini. Maalihke osas oli ka rada märgistatud. Ei tea, kui vajuv see võis olla kohe peale maalihet ja kas keegi ka seda nägi või kuulis. Kuid kindlasti oleks see olnud võimas ja hirmutav vaatepilt kui pool munamäge sinu suunas või sinust mööda tuiskab.


Ja olemegi sildade juures, kus sai selgeks, et meie siht on täna Spiterstulen. Viimane osa oligi vast see kõige raskem, näed suhtpunkti, kuid see liigub lähemale nii aeglaselt. Samas on on hinges ka väike kahjutunne, mida leevendab homne tõus Galdhøpiggenile. Ilus on siin ja kindlasti tõmbab hing siia tulevikus tagasi. Teen autouksed lahti, tunnen, kuidas tsivilisatsioon minusse voolab läbi edale tuttavate esemete, mida me pole nädal aega näinud. Hea on. Teeme pilte ja istume auto tagaluugi all, joome koolat ja tunneme elust mõnu. Õlu ei tulnud meeldegi. Selle avastasin alles hiljem, kusjuures see ei andudki midagi väga juurde. Pessu, süüa, telk üles. Õhtul oli seal veel mingi üritus, kus noored ja vanad jooksid õlled näpus ja rahvariided seljas ringi, edal ärevad näod peas. Tehti suurt lõket ja vahiti sinna sisse. Meie aga kobisime magama.

Jotunheimen 2011 - 4 osa

Memurubu – Storadalsbue

Ilus hommik. Päike, tuulevaikne ja soe. Söök-jook, asjad kokku ja minek. Mõnes mõttes on hea et kohe päeva alguses on tõus ära ja siis saab laugelda(ma ei tea kas selline sõna on olemas). Nagu ma aru sain, kuid võibolla ma eksin, siis Memurubu on eravärk. Igatahes kogu see kompleks on piiratud aiaga ja „privat“ kirjadega märgistatud. Samuti vuras seal ringi traktor ning mäekülgedel sõid lehmad. Mingi talumoodi asi vist. Kõik teised teel olevad onnid ja majad peaks kuuluma „Den Norske Turistforening“ ehk „Norra turismiassotsiatsiooni“ või ühendusse või matkaühendusse. Kõik käidavamad rajad on märgistatud punase „T“ tähega. Rootsis on rajad märgistatud punase ristiga kui need on tehtud „Svenska Turistforening“ poolt.

Jah oli tõus, aga mida lähemale ja mida ülespoole, seda rohkem sellega ära harjus. Mõni koht tahtis tõesti rohkem tähelepanu ja oma keha ja balansi kontrollimist. All nägime et vähemalt 2 inimest on juba tõusul ning kui tõusime, siis põrutas meist mööda ka üks norrakas, kes jäi ka meiega korraks juttu ajama. „Mina olen norrakas ja ka minu kodukohas on mäed, kuid sellist rubiinrohelist vett ja selliseid mägesid tasub tulla nautima“. „Kas te kannate kõik kaasas mida teil vaja läheb?“, „jah“, vastasin mina. Sellepeale näitas ta meile äärmist kõige paksemat sõrme ülespoole. Rääkisime veel maast ja ilmast ning jätkasime teed. Tema kadus, meie jäime. Üles jõudes istus seal 3 inimest. See üksi kõndiv norrakas ning üks parajalt paks mees, kes oli mõni aeg tagasi suitsetamise maha jätnud ning temaga oli kaasas ca 13-14 aastane poiss. Võibolla oli ta ka vanem, kuid kindel on see et kedagi ta meile meenutas ja esimest korda polnud me teda näinud. Samuti rääkisid nad omavahel inglise keeles. Muidugi, kui Kadri oli välja öelnud, see on ju Harry Potter. Igatahes väga tema moodi. „We are impressed of Your backpacks“. Muidugi olete. Me ise ka oleme. Aga midagi pole teha. Kogu see punt oli teel Gjendesheimi. Meie veel ei teadnud kus me lõpetame. Ikka ja jälle rääkis Potter, et Gjendesheimi laskumine selliste kottidega on päris ohtlik, kohati on ikka päris ronimist kah. Seda kinnitasid ka kõrgusjooned kaardil. Ja mida edasi, seda rohkem saime aru et võibolla saame Gjendesheimist mööda ja hiljem laugemalt orgu laskuda. Väga hea ilm kõndimiseks, praktiliselt tuuletu, meist vasakul oli näha suur järv, paremal org. Kõndisime mäe harjal ja vaated olid võrratud. Aegajalt mõni „Hei“ vastutulevatele ning edasi. Jõudsime kohta, kus mäehari muutus laiemaks ja kaardil võis näha et varsti peaksime nägema ka ülemisi järvi. Vinge pilt, ise oled väikese järve ääres ja taamal kaugel all orus on suur piklik. Jah, Gjendesheimi me ei lähe, paneme edasi, eesmärgiga jõuda Storadalsbuesse. Lõpp oli juba väsimuses kõndimine ning laskumine oli parajalt lauge. Näha oli ka all olev väike tormi või karjaste majake ning 1 telk. Sinna jõudes panime üles telgi ning tegime süüa. Kadri jäi telki puhkama ja asjatama. Mina läksin jõe äärde kalale. Kiire vooluga jõgi, kus väga palju häid viskekohti polnud, kuid mõned rahulikumad augud siiski leidsin. Kõndisin päris pika maa maha, kuid võttu polnud. Kevadel on siin ilmselt päris lai ja võimas jõgi, kui lumi sulab. Sellepärast oli ka tormimaja ehitatud kõige kõrgema nuki otsa. Igalpool jõe ääres oli näha märke uhutud kevadisest jõesängist. Mingi valge pikk jurakas köitis mu pilku põõsastikus. Vana kurjam see on ju suusk. Tõstsin selle üles. Fisher mis Fisher. Vana matkasuusk metallist äärtega, mis osaliselt lahti ja tugevalt roostes, klamber peal ja puha. Koos saapaga jalga aga mitte. Suusk on olnud siin vette ja kivide poolt mõnusasti lihvitud. Looduslik puhastus, kindlasti mõne ajal pärast jääks sellest suusast järgi ilmselt ainult klamber, kui sedagi. Pakun et see võib olla ca 15 aastat vana. Kujutan ette seda kurbust kui oled talvel siin matkamas, teed pausi, võtad suusa jalast ja see läheb mitusada meetrit alla jõe äärde mind ootama. Suht mõtetu leid, aga miskipärast mõjus see mulle positiivselt. Püüan kala edasi ja trahh, trahh. Kala haaras mu õngelanti. Teen uuesti lühikese viske samasse kohta ja uuesti trahh, trahh. Aga otsa ei jäänud. See oli ilus täpiline jõeforell. Veetsin veel pikalt aega, et oma kalameheoskusi pärast telgi juures tõestada. Kuid tõestada seda ei saanud. Ilm muutus vihmasemaks, aga oli soe, vihmakeebi all olin sama märg, kui oleksin olnud ilma. Kobistasin veel väljas ümber telgi nautisin ümbruskonda ning läksime ära magama. Tänane päev 7,5 tundi ja vägagi nauditav.

Jotunheimen 2011 - 3 osa

Russvatnet – Memurubu

Juba enne, kui silmad avasin oli tunne et väljas on väga niiske. Telk oli pealt kaetud imepeenikeste veepiiskadega, mille taolisi minu silmad veel näinud ei olnud. Jah, õhtul süüa tehes jälgisin, kuidas pilved tasapisi järjest allapoole vajuvad ja ilmselt olime öösel olnud täiesti pilve sees. Nüüd, hommikul olid need jälle ülespoole tõusnud. Järgmise asjana köitis mu silmi järv. Kala sööb pinnalt. Peale vajalikke toiminguid ei pidanud mu närv enam vastu. Võtsin õnge ja läksin ennast õnnelikuks tegema. Sulps siin ja sulps seal, vahetasin lante, paar tükki kaotasin ka kivi taha, kuid kala kätte ei saanud. Kadri toimetas kogu selle aja, kui ma ennast lõbustasin.

Söök, jook, asjad kokku ja eesmärk suur. Jõuda Memurubust mööda, üles järsust nõlvast ning ööbida kuskil Memurubu ja Gjendesheimi vahepeal. Saime kõndida vaevalt järve otsa, kus asus kerge sillataoline raudkolakas, mis ei olnud statsionaarne. Vähemalt mitte enam. Suurvesi oli seda kõvasti räsinud ja peale selle veel väänanud 45 kraadi alla, nii et selle ületus oli paras kunst. Jäälegi tundus mulle, et Kadri sai ületusega minust paremini hakkama.

10 minuti pärast tegi mulle etendust üks nirk, keda ma hiirepiiksu meenutava häälega segadusse ajasin. Vahepeal jõudis ta mulle lausa 10 m peale tulla, tõusis tagakäppadele ning kadus jälle. Imeliselt kiire ja ilus loom.

Lõpuks kui järv lõppes, hakkas sujuv tõus, mis muutus järjest järsemaks. Ilm aga paranes. Pilved hõrenesid ning kui jõudsime lõpuks üles, kohta, kust liitus meie rajaga väidetavalt Norra kuulsaim matkarada Bessegen, oli päike väljas. Aga tuju läks kergelt ära. Mitte päikese pärast vaid selle pärast milline vaade meile avanes. Inimesi silkas mäest üles nagu oleks saabunud kuskil lähedal rong. Tegelikult palju mööda ei pannudki, Gjendebust sõidutatakse päevaturiste Memurubusse, kust nad siis tagasi Gjendebusse kõnnivad. Mööda Bessegeni. Väga palju oli venelasi, samuti itaallasi ja teisi rahvuseid, koertega ja ilma, plätudega ja teksadega, higised ja hingeldavad, kurjade nägude ja rõõmsate nägudega. Istusime ja vaatasime neid viivu ning hakkasime alla Memurubusse kõndima. Kuskil poole peal kõnetasid meid 3 vene keele aktsendiga korpulentset tüdrukut. „How fucking long time more takes to reach on top of that fucking mountain“? Ma isegi ei mäleta, aga mitte midagi väga teravat ma neile ei osanud vastata, kuid kerge pilge oli minu vastuses ilmselt küll. Neil oli vast 1/15 kogu teest kõnnitud. Siis lõppesid ka hordid ja oi kui õnnelik ma olin, et me ei läinud Glitterheimist Gjendebusse, mis oleks tõenäoliselt paras metroo olnud. Naljakas oli veel see, et kui kogu matka jooksul vastutulevatele alati "Hei" hõikasime, siis hordide juures oli see tegevus justkui tabu. Ainult vaikus ja hingeldamine.

Päike, soe, oi kui mõnus. Kiikasin ikka ja jälle rada, kuhu suunda meil edasi oli plaan minna. Kohati väga järsk ja klibune tundus see siit alt. Ei mitte nii hull, et sealt ilma kottideta üles ei saaks. Aga meil on ju tonn seljas. Ostsime šokolaadi ja pepsit. Nautisime päikest.

Aga miks ei võiks me siia jääda ja hoopis homme edasi minna? Saan kala püüda ja rahulikult veel üleeilsest taastuda. Nii tegimegi. Ostsin kalastuskaardi, mis maksis vist 60 NOKi, telgikoha, ning läksime ja seadsime oma krempli järve lähedale üles. Meist paremalt tuli järve kiirevooluline jõgi. Muidugi püüdsin ma kala, proovisin enam-vähem kõik oma landid läbi nii jõe lähedalt kui ka laevasadamast sügava pealt. Kala aga ei ole. Sama tegid ka 2 kutti, kes meiega koos Russvatneti juures telkisid. Ilm aga oli see, mis tegi rõõmu ja järgmise päeva rajavalik tegi tuska. Millist rada valida, kas otse järsemast üles, või minna mööda jõe äärt laugemalt tõusvat rada mööda, kuid mis on samas ka selgelt suurem ring?

Ujuma, jah ujuma, kasvõi nui neljaks, aga ujuma ma lähen. Praeguse päikesega saab ka kiirelt uuesti sooja sisse. Esiteks on vette minek vaevaline, just libedate ja haiget tegevate kivide tõttu. Lõpuks kui jõuad nii kaugele et peaks üleni vette hüppama on külm vesi sind juba niipalju töödelnud et lõplik otsus on raske tulema. Aga ära ma selle tegin ja pärast oli tunne nagu ümber sündinud. Ma teadsin seda, sest Pühajõgi on ka kõige soojemate Eestimaa suvede korral parim erguti. Nautisime veel Kadriga ilma, jalutasime natuke ringi. Rahvast oli siin ca 10 telgi jagu, lisaks majades olevad inimesed. Lõpuks otsustasime ka marsruudi. Ikka üles. Võtame hästi rahulikult ja kantrollime iga oma liigutust järsemate kohte peal. Hea päev oli. Kokku kõndisime 5 tundi. Mis jäigi meie matka kõige lühemaks päevaks.

Jotunheimen 2011 - 2 osa

Jotunheimen 2011 - 2 osa

Glitterheim – Russvatnet

Hommik.

Avasin toa akna ja vaatasin suunda, kust eile tulime. Nn üllatavalt soe, ca 15 kraadi ning sajab seenevihma, mis jääb vaiksemaks. Luud, kondid, lihased on üllatavalt normaalses seisus ning puhkepäev ei tulnud isegi mitte mõttesse. Kõige valusamad kohad olid õlad, seljakoti rihmade kohtades. Käisime all receptionis, maksime oma toa eest, tegime väljas suure kivist laua peal priimusega süüa ning pakkisime asjad. Suund Memurubu peale.

Alguses kõndis meiega kaasa 3 tüdrukut, kes rääkisid Norra keelt. Kerged seljakotid, üks neist ilmselgelt ebasportlik ja koba, üks tumedanahaline lühike, välimuselt meenutas ta väga dwarfitüdrukut. Kusjuures see on esimene kord, kui ma kohtan mägimatkal musta mandri esindajat. Varsti aga keerasid nad vasakule Gjendesheimi peale, meie aga jätkasime teed Memurubusse, kuhu oli plaan jõuda.

Vahepeal ületasime silla, mis oli liustiku sulavee jõe kohal umbes 4-6 m kõrgusel. All mässas ja märatses meeletu veevaht ning sild ise oli suhteliselt lihtsakene. Kungsledeni sillad oli selle kõrval luksus. Rippsild mille üleval hoidmise eest vastutasid trossid ja silla otstes olevad postid. Kaks paari trosse jooksevad üksteise peal kohakuti ca 1 m vahega. Alumisele trossile on löödud ristilauad 1,5-2m vahedega, millele omakorda pikuti löödud tihe laudis. Ülemine tross on alumisega ühendatud ja jookseb silla otstes olevatest postidest üle ning on kinnitatud kaugemale maasse. Sillale astudes oli näha et viimase vahe üks laudadest oli läinud ja seal laiutas tühi koht. Selge et kajakas seda katki ei teinud. Kohe oli tunda et minu raskuse all lauad paindusid ja kuna raskuskese oli üleval, siis hakkas sild kohe ka külgedele kõikuma. Võtsin madalama positsiooni ja üritasin teha pikki, ühtlaseid saame ja astuda ristipuude kohtadele. Üle ma sealt sain. Kadri alustas sillaületust väga julgelt ning oli sunnitud samuti käiki aeglustama, et silla kõikumist kontrolli all hoida. Üldiselt tundus, et ta sai sellega paremini hakkama kui mina. Peale silda te

gime kohe ka lõunapausi. Ilm oli vahepeal paranenud ja sadu lakanud. Sõime veiseliha konservi ja keetsime juurde pastat. Üldiselt ikka pasta, pasta, pasta. Kaasas olid veel täissuitsuvorstid, ja kuivatatud peenikesed snackivorstid. Kõigepealt andsime esimestel päevadel tuld konservidele ja ka kartulipudrule, kuna need on kaalult kõige raskemad. Edasi läksime kergemate toitude kallale. Peale pausi liikusime Russvatneti järve suunas. Meiega ühes tempos kõndisid veel 2 paari Norrakaid. Poiss tüdrukuga ja mees mehega. :) Kuna ilm järjest paranes ja need 2 paari panid oma laagri üles järve äärde, otsustamisime ka meie siin päev lõpetada. Tegime rahulikuma päeva, et eilsest taastuda. Samuti oli siin võimalus kala püüda. Olin ju kaasa vedanud oma kerge forellipüüdmisvarustuse. Ilmselgelt valus oleks olnud kui seda ei oleks kasutada saanud. Laager püsti, õhtusöök, pesu pesemine, kalapüük ja oligi magama minek. Olgu öeldud et kala ma õhtul ei saanud.

Päev oli päris mõnus jalutamine ilma eriliselt kõrgete mägedeta ning ilm järjest paranes. Kokku 7 tundi koos lõunaga. Korrutasime endale pidevalt, et tegelikult meil pole ju kuhugi kiiret. Meil küllalt aega, et nautida seda võrratut ilust loodust ja vaikust.

Jotunheimen 2011

Jotunheimen 2011 - 1 osa

Saabumine Spiterstulenisse ja esimene päev.

Saabusime Spiterstulenisse kella 1500 kandis. Enne seda külastasime imeilusat linnakest Lomi, kus tegime veel viimased ostud. Külastasime erinevaid matka – ja toidupoode. Sain sealt lõpuks endale kergema magamiskoti lina. Huh, kuram küll oli raske seda vana suurt junni vedada. Nüüd mahub see ilusti magamiskoti ümbrisesse magamiskoti juurde. Samuti ostsin ka igaks juhuks ära pargi kaardid. Nii ida kui lääne oma. Mul oli küll välja prinditud netiversioonid tagavarana kaasas, kuid need sellised igaks juhuks asjad.

Tõus Spiterstulenisse autoga ca. 20 km on äge, kuid mitte enam nii äge kui seda oli esimesel käigul 2007 aastal. Siin peaks kuskil ka lehmad olema, ütlesin Kadrile ja voilaa, järgmise käänu taga ülbitsesid lehmad keset teed. Usun, et need lehmad on vägagi pildistatud objektid. Ilm oli all Lomis ilus, päike, sooja üle 20 C.

Ostsime siis omale telgikoha, panime telgi teisele poole jõge üles. Siis hakkas pakkimine järgnevaks, 5-6 päevaseks matkaks. Kadri läks oma kolaga telki, mina jäin auto juurde. Ausalt öeldes olin päris hädas otsustamisega. Aega läks, aga lõpuks oli tuumik koos. Siis toit. Laotasime magamismadratsi peale 6 päeva söögid, 3 toidukorda päevas. Päris korralik kogus toitu. Siis vähendasime selle julmalt vähemaks, kuna esimese päeva hommik on Spiterstulenis ja samuti viimase päeva õhtu.

Sel korral on Kadril oma korrlik seljakot, ning ta saab oma asju natuke vabamalt pakkida. Eelmisel aastal Kungsledenil oli minu kott nagu kirst. Ka sel aastal palju puudu ei jäänud, kuid siiski.

Hommikul ilm vihmane ja niiske, külm. Vaatasime veelkord kõik vajaliku üle, panime lõplikult kotid kokku ja minek Glittertindi poole. Õhtuks plaan jõuda Glitterheimi. Panin alla võrkpesu, et isegi kui hakkab kuum, siis ei higista ennast läbimärjaks. Mõnes mõttes võrkpesu ennast õigustas, kuid kogu aeg oli natuke liiga kuum. Algus oli positiivne. Vahepeal nägime mingeid idamaalasi, kes oma kollaste teetööliste vormidega mäel astmeid silusid ja äkilisemaid kohti tsiviliseeritumaks muutsid. Enne seda, allpool, tegime jõe ääres lõuna. Üldiselt oli rahvast vähe. 4 Norra tüdrukut lidusid meist oma kergete seljakottidega mööda ja jõudsid uuesti tagasi tulla, enne kui meie tippu jõudsime. Nad ütlesid et lumeolud ülal on väga kehvad. Arvasin et ülal sajab lund, nii nagu see oli 2007 aastal. Kuid tegelikult pidasid nad silmas hoopis ülemist viimast lumist osa. Nimelt oli see pigem jää. Hakkasime vaikselt mööda seda ollust liikuma. Kasse meil ei olnud ning pidi olema ettevaatlikud. Jõudsime osani, kus natukenegi krobeline osa muutus helesiniseks ja sai selgeks, et edasi pole mõtet sellise kandamiga minna. Kusjuures tegelikult polnud ka enam väga palju kõrgemale minna. Alla kivideni tagasi. Vaateid polnud, sama hästi oleks võinud pildistada kodus valget seina.

Nüüd aga tekkis küsimus, kuidas me Glitterheimi saame? Nimelt läheb rada pikalt üle tipu ja laugleb teisele poole mööda lund pikemalt kui Spiterstuelni poolt. Kui üle lume ei saa, siis tuleb minna ümber selle lumemütsi. Kõrgusjooned kaadil aga asusid tihedalt üksteise kõrval just lumepiiri ääres. See võis tähendada et jää on kuni äkilise kaljuni. Pidi proovima. Vajadusel tuli kas tagasi alla poole minna ja seal telkida ning järgmisel päeval teist rada otsida. Õnneks aga polnud asi nii hull. Kaardi järgi pidi kogu aeg hoidma kergelt vasakule, kuid mitte ka liiga palju, et mitte sisse teha mõttetut ringi. Ükskord peab ju rajani jõudma. Plaan oli jõuda kahe lumise osa katkemiskohani. Igaks juhuks, kui ka need suured lumelaigud peaksid jääs olema, siis saab sealt vahelt kergema vaevaga üle. Loodetavasti. Väsimus hakkas tekkima kohe kui alustasime laskumist. Kuni tõusime, oli kõik päris normaalne. Siiski olid meie kotid täis söömata toitu ja põletamata priimusekütust ning organism kerges šokis koormuse tõttu. Teadsin, et harjumine võtab aega 2 – 3 päeva.

Seni kuni olime rajalt kõrval, oli kogu aeg kerge teadmatuse tunne, kuid kompassi kasutamiseks ma veel põhjust ei näinud. Tuli võtta rahulikult vaatamata halvenevale ilmale. Sadas tugevamini ning tugevnev tuul puhus õnneks paremalt tagant. Nii et parem külg oli märg, kuid muu keha päris korras. Siin aga hakkas võrkpesu ennast ära tasuma. Väsinud keha ei suutnud enam nii palju sooja toota. Kadril aga hakkas järjest rohkem külm. Ning talle tegid jalad valu. Ka minul hakkasid jalad järjest rohkem valu tegema ning lõpuks värisesid nagu haavalehed. Õnneks saime väga ilust täpselt selle kahe lumise osa katkemiskohani(päris katkenud ta polnud, kuid väga pikka lumeosa ka mitte) ning saime sealt ka üle. Nüüd jäi veel vaid rada leida. See kulges meie vasakul käel allapoole. Polnud mõtet päris risti sinna peale minna, hoidsime kerget diagonaalset distantsi. Aegajalt oli astumine päris kohmakas suurte kivide tõttu ning väsimusel oli selles komberdamises oma osa. Ootasime juba pikisilmi, et Glitterheim hakkaks paistma. Selle künka taga – ei, no nüüd peaks juba midagi paistma hakkama – ikka mitte, siit ei tohiks küll enam palju enam olla – ei midagi. Tegin ikka pause ja istusin kividele. Kadri käik muutus järjest aeglasemaks. Oma valu tegevate jalgade pärast ei tahtnud ta ka istuda. Ta kartis, kui korraks istub, siis ei suuda enam tõusta. Sundisin teda vett jooma, et energiast päris tühjaks ei läheks ning sõime magusaid klaaskomme.

Lõpuks oli meie ees Glitterheim. Veel sadakond meetrit laskumist ja kohal. Läksime kohe majja, kus oli soe, et natukenegi ennast kosutada. Reception oli juba kinni. Otsisin teistest majadest, kas kuskil on mõni köök, kus saaks kiirelt sooja sööki teha. Väljas sadas ja olime läbimärjad. See oli vale otsus, et jäime istuma. Oleks pidanud kohe riided vahetama ja telgi üles seadma, siis poleks see nii valulik olnud. Nüüd aga oli väga raske ennast majast välja sundida. Käisin veel väljas ümbrust uurimas ning organism oli ikka nii väsinud ja külm, et sain korraliku vappekülma osaliseks. Lõpuks ilmus keegi otsustaja ka majja ning võtsime kahese toa. Ooh, kui mõnus oli soojas. Käisime maja keldris pesus ning näksisime kuiva toitu. Magama.

Kokkuvõttes võib esimese päeva kohta öelda, et väga raske oli. Lausa uskumatult raske. Aega läks Glittertindi 2465 m tipu ületamiseks ja Spiterstulenist Glitterheimi jõudmiseks 13 tundi koos ca 45 min lõunaga. Väga suur osa oli siin ikkagi rasketel kottidel. Kuid pidasime vastu. Õhtul mõtlesime, et kui hommikul peaks väga valus olema ja ilm halb, siis äkki taastume päeva või alustame hiljem.

Olgu veel öeldud et Spitersulen asub 1106 m kõrgusel ja Glitterheim 1384 m kõrgusel. Kusjuures Glitterheimi ehitati esimene matkamaja juba 1901 aastal. Sama maja on kasutuses ka praegu, ilmselt aga osaliselt ümberehitatult.

Latikapüük, ehk kohtumine kopraga

Ilusad ilmad, kevad, kalad, loomad.
Väga kaua aega pole ma käinud tavalise õngega kalal. Et saada kalapüügist suuremat naudingut, uurisin Vladi raamatut ja läksin poodi. Tagasi tulin Carbonist ridva ja muu kolaga. Natuke ikka kripeldas ka, aga mis tehtud, see tehtud. Kalale Kavadile. Ainult särjed, mille ma tagasi järve loopisin ja väga tugev tuul. Õng aga on magus. Õhtul tuli meelde, kuidas lapsepõlves venelased Verijärve peal mai alguses suuri latikaid püüdsid. Mäletan et igatsesin samasugust püügivarustust nagu neil - tavalise rulliga õng, millega sai teha väga kaugeid heiteid, kusjuures rulli oli pööratav viskasimise ajaks nii, et tamiil sai vabalt maha joosta. Ostsin siis poest 2 kg herneid, keetsin neid paar tundi ja järve äärde söötma, kell aga juba 9 õhtul. Sõitsin autoga nii kaugele järve äärde kui sai. Enne jõudsin veel imetleda seda, et varjude peal metsa ääres on parajad kogused lund ning jää sulamata. Kargasin autost välja ja pilk tabas kohe järve üleujutuskohas tumetat mätast. Liigutab. Ahaa, kobras ja huvitav et ta sabaplaksuga minema ei läinud - ujus rahulikult järve poole. Aga nüüd kalade juurde tagasi. Teadsin, et söötma peaks varem, aga proovida ikka võib. Õhtul kodus mõtlesin üle, mida ma pean kaasa võtma ja otsustasin oma olemise hommikul järve ääres võimalikult mugavaks teha, juhuks kui kala ei peaks võtma. Panin kella 6 -ks helisema, kuid uni läks ennne seda ära. Õnged, toolid, söödad kaasa ja minek. Poole tee peal helises äratuskell. Hea. Olin ajast ees, kuigi tegelikult õige kalamees on sel ajal juba 2 tundi järve ääres olnud. Laotasin kogu oma kraami kaldale. Olin kaasa võtnud ka lahtikäiva, seljatoega tooli. Mugav ja nauditav looduses olla. Õng järve ja tuld. Kohe ka mõned võtmised, kuid kätte ei saa, ainult vetikad. Suvel see koht vohab vetikatest. Pinikeeled, vesiroosid, vesikupud jne. Suvel püüdmise eelis on aga see, et näed kus on vetikate vahel vaba auk ning saab õnge sinna sokutada. Nüüd aga peab proovima huupi. Tulemus on aga see, et konks jääb vetikatele hõljuma ning alla põhja ei jõua. Palju jamamist. Järjest rohkem hakkas selgeks saama, et kalapüügi koha valik on vale. Korraga käis hirmus veematakas teiselpool järve ning enne seda mingi imelik hääl. Koprad lobistavad. Olen mõnel korral ennast poolsurnuks ehmatanud, kui õhtul rahulikult metsa ääres õngega jalutad ja järsku käib su nina all meeletu litakas. Vahin oma õnge korki edasi, mis vahel liigutab, õnge välja tõmmates aga õnnestub saagiks saada ainult vetikaid. Siis tõmbab mu tähelepanu aga kõrkjate ebaloomulik kahin. Keegi ujub kõrkjates, minust umbes paarikümne meetri kaugusel. Nonii, üks kobrastest on minuni jõudnud. Kopra suund on minust vasakule kaldasse, ta ronib ettevaatlikult ja täiesti hääletult veest välja, läheb pajuvõsa poole ning uurib näritud pajutüükaid. Vahepeal tõuseb tagajalgadele, toetudes oma võimsale sabale. Siis võtab ta suuna tagasi järve poole, kuid jääb peatuma kõrkjates mätaste vahel. Varem, kui ma kobraste eluga kokku polnud puutunud, arvasin et kobras närib puud aeglaselt - krõmps, krõmps, krõmps. Tegelikult on tegemist ehtsa närilisega kes ka kõige suuremat haaba närib naks, naks, naks. Nagu hiir, kiiresti. Siis ta seal naksutaski mõned minutid. Lõpuks otsustas ta aga järve tagasi ujuda, pea vee peal. Siis aga võttis kobras suuna otse minu peale. Tohoo, kas tõesti on mõni mu saapapael lahti ja ta tahab neid kinni siduda. Vaevalt küll. Mul oli õigus. Kobras liigub mulle järjest lähemale, juba 7-8 meetrit, siis keerab minust natuke vasakule ja tuleb veest välja, minust 5 meetri kaugusel. Seisan täiesti liikumatult püsti. Päike paistab mu selja tagant ja vari on kohe kopra juures. Õnneks on tuul soodne ja minu lõhn koprani ei jõua. Kobras kohmitseb midagi kaldas, keerab siis minu poole, tõuseb tagajalgadele, vaatab minu poole, kissitab päikese tõttu silmi ning läheb taas järve. Ilus kohtumine. Kalalkäik läks täiesti korda. Kusjuures ma ei saanud ühtegi kala.
Siin on ka video kohtumisest kopraga. Lähemad kaadrid hakkavad 4:20. Kui jälgida minu varju, siis ma lehvitan Teile.
http://www.youtube.com/watch?v=80j1YfhGibI
Haa, lõunast läks kask hiirekõrvu, hommikul veel polnud.

Hundijaht 19.01.2009

Hundijaht 19.01.2009

Eile Haanjas suusatama minnes läksin seal olevasse suusamajja suuski määrima ja leidsin sealt eest oma tuttava Ivo. Ega ta muud juttu eriti ei jõudnud teha, kui jõudis selleni, mis tal ilmselt kõige rohkem südame peal. "Lähen homme hindijahti, tahad ka tulla ?", küsis Ivo. Halloo kui ei taha, eriti veel siis kui meie oma jahtkonna mees oli just 2 päeva tagasi Mõnistes hundi lasknud. Selliseid kutsumisi ei tule iga päev ja meie jahipiirkonnas on ilmselt hundid ainult siis kui neil eriti suur nälg peaks peal olema.
Helistasin kohe oma ülemusele ja küsisin mis ta sellest arvab, kui ma homme õhtuses vahetuses tema asemel olen. Ta oli lahkesti nõus, ainult palus et ma kella 15:00 tööl oleksin. Nõus.
Tegin oma ringi suusarajal ära, enesetunne oli kehv ja istusin niisama Ivo suusamäärimise juures ja ajasime veel juttu ning ootasin oma suusakaaslasi. Küsisin Ivolt mis kell ma valmis pean olema? Kell 5, 6 hommikul ? Ei ei. Hommikul käivad mehed veel piiramas, kas hundid vahepeal välja pole läinud. Olevat tulnud Lätimaalt. Ivo lubas siis hommikul helistada.
















Õhtul tegin esmased ettevalmistused ära.
Ärkasin öösel mingi õuduka unenäo peale, mis oli nii kole, et läksin kohe suitsu tegema.
Kell oli viis.
Peale seda enam normaalset und ei saanud.
Arvestasin, et kui mehed hakkavad Missos kell 8 piirama (siis on juba valge), siis see võtab neil umbes 1 tund. Siis helistatakse Ivole, ta korjab oma asjad kokku ja võtab oma isa ja minu peale, siis on kell umbes kell 10. Siis veel sõit Misso.
Kurat, kahtlane et ma kella 15:00 tööl saan olla. Endal ilge piinlik olla, alles eelmiselt nädalal olin 2 päeva haige. Aga mis teha. Tuleb need lõbupäevad ületundide ja nädalavahetustega järgi teha. Ja eks neid tegelikult on ka omajagu tehtud.
Ja nii nagu ma arvasin, ka läks.
Ivo võttis mu peale. Ja sõitsime kolmekesi Misso poe juurde.
Seal ei olnud mitte ühte meest. Kokku loodeti et tuleb 40 mehe kanti. Siis aga vahetati infot ja lõpuks sõitsime metsa Läti piiri lähedale. Seal hakkasid nooremad mehed linte vedama. Vanad mehed rääkisid maast ja ilmast. Üks mees oli igatahes väga kuri metsavendade peale, öeldes et neile võib kasvõi kullast mälestusmärke paigaldada, aga tema meelest olid vähemalt osa nendest mõrtsukad, kes ka oma rahvast nottis. Siis räägiti, ka natuke jahijutte. Mehi järjest kogunes, vahepeal leiti üks selline lindirull, mis oli nii sõlmes et kutsu või vanakurat appi seda harutama.
Nojah. Siis mingil momendil pandi uduselt paika kes ajama lähevad. Ilm oli miinus 5, väga kerge tuulekesega, praktiliselt tuuletu, niiske. Tunne oli päris külm. Mina kui mujalt tulija nõustusin kohe ajajaks minema. Saab vähemalt sooja. Ja šanšid hunti kohata ei pruugi olla kehvemad kui küttidel. Samuti saab näha neid metsamassiive, mis nendel meestel siin käes on.
Lõpuks koguneti uuesti poe juurde, sinna sai siis kogu punt lõplikult kokku. Aeti möla ja juttu, söödi, joodi. Kuni lõpuks kutsus jahijuhataja mehed poolringi kokku ja ütles et meil on lasta 3 hunti. Rohkem ta näha ei taha. Mati lisas veel sinna, et viimane Maakonna ilves oli ära lastud, seega võimalikku ilvest lasta ei tohtinud. Nagu hiljem selgus, oli 1 küttidest ka ilvest näinud. Aga kui load otsas, siis tuli rauad külmaks jätta.
















Jahijutaja määras mehe kes paneb paika kütid. Ajajad(mina, Ivo ja veel üks mees) ning Ivo isa, sõitsime koos ajamiskohta Rammmuka küla juurest mööda. Enne küsisime jahijuhatajalt kuidas see huntide ajamine üldse käib ? Hakkate ilma hääleta kolmekesi minema, kui jõuate esimese sihini, siis lasete igaüks kolm pauku. Ootate natuke ja liigute edasi. Nii iga sihi juures. Mees andis mulle veel 3 12 kaliibrise pauku kaasa. Juu ta teadis et neid ikka kulub.
Kui pikk see mast on ? 3-4 km.
Kui autoga siis enamvähem õigesse kohta jõudsime, sõitis Ivo autoga ilusti kraavi, nii et omal jõul seda seal välja ei saanud. Nagu vati sees. Lund palju ja see väga jäine ning raske. Egas midagi. Minul ja Ivol oli kompass, minul veel GPS telefonil, kolmandal mehel kompassi polnud. Leppisime kokku asimuudi - 270 kraadi. Mina jäin kõige parempoolsemaks, siis kolmas mees ja Ivo kõige vasakpoolsem. Mina jäin auto juurde nemad minust vasakule, umbes 100 - 150 m vahedega.
Uurisin veel kompassi ja GPS pealt kaarti. Rammuka tee läheb kohe läti piiri peale, sinna ei ole üldse palju maad, umbes 1 - 2 km. Meie hakkasime siis liikuma teega risti, läti piiriga paralleelselt. Ivo helistas:"Kell 14:00 hakkame liikuma." Njah, ja mina lubasin kella 15:00 tööl olla. Kurat kiireks läheb. ;) 4 km veel joosta mööda soid ja metsi, hundid kokku korjata, jahijutte rääkida, hundid nülgida, napsu võtta, kaineks saada, kodu sõita, tööle sõita. Või jummal.
















Kell 14:00 - Start.
Panin käima ka Nokia Sports Trackeri. Hea vahepeal kontrollida, kas kõnnin ikka otse, või teen kaart.
Algus oli hea, mul läks kohe kitserada ees, siis natuke sood, ja oligi esimene siht. Ootasin teised mehed järgi ja panineme tak, tak, tak - kolm pauku, ootasime ja siis liikusime edasi. Nii nagu kokku lepitud.
Suured põdrajäljed, nagu oleks loom viltidega käinud.
Siht. Paugud. Edasi.
Seajäljed.
Ja siis esimesed vanemad hundijäljed. Minust järgmine ajaja hoidis minu ligi, tal ei kompassi ega midagi. Ilm pilves, pole päikest ja väga kerge trajektoorilt kõrvale kalduda. Ainuke orientiir oli see et liikusime sihtidega risti. Vahepeal oli ka endal kompassiga nii, et kui polnud kaua seda vaadanud ja kätte võtsin, arvasin et kompass on lolliks läinud. Nii viltu ei saa ma nüüd küll kõndida. Aga tuli ikka kompassi uskuda. Hoidsin seda ikka võimalikult kaugel telefonist.
Iga sihi peal kõmmutasime. Meie rohkem koos, Ivo kaugemal. Paugud hakkasid meestel otsa saama. Ma hakkasin juba kotist pauke juurde võtma.
Umbes poole maa peal olid esimesed üksikud värsked hundijäljed risti Ivo peale. Helistasin. Ivo oli ka neid juba näinud. Tundus et vähemalt üks loom on ikka sees.
Paugutasime ja liikusime. Vahepeal mõni kõvem hõige. Maastik oli karm. Enamuses soine, kohati raiesmikud, kus lumi põlvini. Siis jälle soo, liigu või nullkiirusega.
Kohati jälle seajäljed. Siis värsked jäljed - põder vasikaga.
Paugud ja edasi.
Vaatasin GPS i. Olime liikunud 1,8 km. Kõndisime edasi, vaatasin jälle GPS i, tundus et see ei tööta korralikult, ikka 1,8 km kõnnitud.
Jälle hundijäljed, aga seekord paremale.
Kui olime juba kõndinud peaaegu 2 tundi, siis sattusin värskete seajälgede peale. Suured kui kuradid ja minul otse ees selline kuusetihnik, et annab ennast läbi tõugata. Kui siit peaks üks kuri kult välja hüppama siis on küll kole. Võtsin püssi kätte. Ohh, vedas, ei midagi.
Veel paarsada meetrit ja jälle hundijäljed vasakule. Paugud ja edasi.
500 m pärast saime välja vaheteele. Olime kõik koos. Ivo sai telefonikõne ja kästi mööda teed välja tulla. Jaht läbi. Olime kuulnud ainult oma pauke. Seega ei ühte hunti maas.
















Vaatasin GPS i pealt et hommikuse kohani, kus alustasime lintide vedamist, oli minna 400 meetrit. Vahetasime teiste ajajatega muljeid. Mul kulus umbes 15 pauku, lisaks veel teiste meeste paugud. Palju tina sai õhku jäetud.
Jõudsime auto juurde.
Alguses tulid Ruusmäe mehed, siis hiljem veel üks, kes andis kohe käe ühele Ruusmäe omale pihku. Ma mõtlesin, et mis siis nüüd, kas ikkagi hunt maas. Jah. Aga näed püsti kargas ja ära jooksis. Põrgu päralt. Teine mees oli veel teist lasknud. Hundid olid tulnud kolmekesi. Aga mitte ühtegi neist ei jäänud lõplikult maha. Verejälg oli olnud tugev, kuid need oli läinud ära üle Läti piiri, Lätimaale. Mõlemad laskjad olid Ruusmäe mehed. Üks selline laia näo ja vanaaegse häälega. Teine kiitsakas ja natuke häbelik ja nii viltuse mütsiga, et ma pole üheski vene filmis nii viltuse mütsiga meest näinud, hullem kui Adebisi OZ-ist. Vaesem mehed. Elu võimalus läks käest. Aga mis teha, jaht on jaht. Ei tea kas nad öösel ikka magada saavad. See mees kes neid õnnitles, nägi ise 7 suurt siga. Ise ta vandus, et kurat, jahimees olet, mõtsan käüt, niigi vähe siku näet ja siis kui näet, siis ei või lasta.
Mehed kokku.
Jahijuhataja tänas kõiki mehi kokku tulemast.
Sõitsime ühes autos Ivo auto juurde seda välja tõmbama. Autos jahijuttu, siis Ivo auto välja ja kodu.
Hea jaht oli.

Nokia Sports Trackeri logi